Kadri-Ann Lee
Mind viis Kanadasse Portage keskusesse pikk uurimis- ja eeltöö. Oma bakalaureusetaseme praktikad tegin Soomes Hamina Stopparis ja Eestis Tallinna Laste Turvakeskuses. Mõlemad praktikad andsid mulle kogemused ning ka teadmise, et tuleb edasi uurida ja leida midagi, mis paremini töötaks. Tegin järeldused, et heal uimastirehabilitatsioonikeskusel on olemas järgnevad elemendid: see on vabatahtlik, tegeletakse vanemate ja kogukonnaga ning väärtustatakse seda, et noor on oma elu ekspert. Hakkasin uurima erinevaid uimastirehabilitatsioonikeskuseid.
Pärast üsna pikki otsinguid jäin pidama Portage koduleheküljel (http://portage.ca/en/atlantic/... ). Võtsin keskusega ühendust ja nemad saatsid mulle koheselt ametliku kutse Portage Atlantic keskusesse (kus põhikeeleks on inglise keel). Kuid Kanadasse reisimine on väga kallis, seda enam, et Portage Atlantic keskus asub Norton’is, New Brunswickis ja mitte suure linna lähedal. Õnneks tulid appi EERO ja Kanadas elavad eestlased, kes toetasid mind ning tänu sellele külastasin Portage keskust märtsikuus 2017. aastal.
Kohale jõudes avastasin, et see keskus pole üldse selline, nagu ma oma peas olin ette kujutanud – see on oluliselt suurem. Kolme suure majaga järveäärne elamine, seinad olid kaetud laste maalidega, kõik oli värviline ja rõõmus. Töötajad ja noored suhtlesid nii vabalt, rääkisid, reflekteerisid ja analüüsisid oma tegevust. Igaüks andis oma panuse, et asi töötaks ja inimeste elu läheks, kas või sammhaaval, paremaks. Minu jaoks oli suureks üllatuseks, et kui Soomes ja Eestis on meil asutused kinni ning töötajate ja laste vahel on selge hierarhia, siis Kanadas seda pole. Iga noor vastutab enda eest ise ja töötajad on selleks, et neile sellel teekonnal toeks olla.
Mind pani imestama, kui avatult ja sügavalt rääkisid noored oma kogemustest. Portage programm ongi üles ehitatud omavahelisele usaldusele, vastutusele ja eneseaktsepteerimisele. Muidugi on noortega töötamiseks, nende avamiseks ka tohutult palju erinevaid meetodeid ja neid kõiki programmi jooksul kasutatakse. Iga laps saab programmi sisenedes oma töövihiku, mida ta igapäevaselt täidab. Ta eesmärgistab ise oma tegevuse, analüüsib ise oma edusamme ja tagasilangusi, reflekteerib oma tundeid, proovib jõuda läbi kõige selle oma probleemi tuumani ja leida lahendusi. See tundus minu jaoks uskumatuna, aga noored suhtusid sellesse tõsiselt. Nende motivatsioon tuleb austusest teineteise vastu, lisaks motiveerib teiste edusammude nägemine.
Kui me räägime Eestis uimasteid tarvitavatest noortest, siis peamiselt tarvitatakse alkoholi, kanepit, MDMAd ja ülejäänud kiireid erguteid, väga rasketel juhtudel fentanüüli. Minu jaoks oli ehmatav see, et ka Kanadas süstivad noored fentanüüli ja paljud keskuses olevad noored olid seda mingil moel tarvitanud. Kõige populaarsemaks uimastiks oli üllatuslikult kokaiin, ehkki tegemist on ühe kallima uimastiga. Kanep ja alkohol on paljude tarvitajate jaoks nii nõrk uimasti, et nende arvates ei ole selle sõltuvusest tarvis vabaneda. See on samamoodi ka Eestis, aga selge on see, et kuni kanep on illegaalne, ei saa ükski spetsialist võtta seisukohta, et seda võib tarvitada. Seda enam, et paljude tarvitajate jaoks on see siiski miski, millest ollakse sõltuvuses. Alkoholi aga kuritarvitavad suurtes kogustes noored üle maailma ning laste puhul on väga keeruline määratleda, kas ollakse alkoholist sõltuvuses või ei, seega alkoholitarvitajad on üks raskemaid sihtgruppe.
Nagu teooria ütleb, saab noore uimastiprobleem pahatihti alguse pereprobleemidest. Seda kinnitas ka keskuse praktika. Paljude laste vanemad on tarvitajad (eelkõige alkoholi, kanepi, aga ka raskemate uimastite) ning oma käitumist õigustades tavaliselt oma lapse probleemi ei näe. Sellised juhtumid on kõige keerulisemad, sest noor võib teha endaga tohutu töö ära ja loobuda kõigest ning tagasi koju minnes leiab sealt kanepiuimas vanemad talle kanepit pakkumas, kes ei mõista, et nende lapse puhul ei jää tarvitamine kanepi ja alkoholi juurde, vaid läheb kiiresti palju kangemate uimastite peale. Tavaliselt pakutakse vanematele ka keskuse juures abi, aga see pole kohustuslik.
Paljude klientide elust on läbi käinud seksuaalvägivald. Minu jaoks oli seda raske taluda ja uskuda, aga paljud noored on seda kogenud ning läbi erinevate vormide. Väga erinev oli aga Eesti noortega võrreldes see, et nad rääkisid sellest üsna avatult. Siin mängis kindlasti suurt rolli see, et noored said aru, et pole probleemiga üksi ning julgus jagada võttis ka valu ja häbitunnet vähemaks. Lisaks ei hoidnud töötajad seda omavahel saladuses, vaid üksteisega jagatakse kõike. Siinkohal leian, et Eesti asutustel on palju õppida – liigne konfidentsiaalsus võib stigmat suurendada.
Ehkki arvasin Kanadasse minnes, et meie kliendid on tõenäoliselt erinevad, siis üha rohkem jõudsin arusaamiseni, et tegelikult seisame samade küsimuste ja probleemidega laste ees. Ainsaks erinevuseks see, et Eestil ei ole sellise sisuga programme, mis tegeleks sügavuti noore eneseteadlikkuse, enesekindluse ja sotsiaalsete oskuste parandamisega. Meie jaoks tähendab see päev päevalt rohkem katkisi täiskasvanuid, kelle puhul elumuster kipub kanduma edasi järgmistele põlvkondadele. Seega loodan väga, et parandame olukorda riiklikul tasandil.
Minu eesmärk on luua taoline keskus ka Eestisse. Tean, et Eesti riik vajab sellist teenust, sest Eestil on võrreldes ülejäänud Euroopaga kordades rohkem süstivaid uimastitarvitajaid ning surmaga lõppevaid üledoose ja uimastitega katsetamine algab tavaliselt varajases teismeeas. Ka teooria ütleb, et mida varem saab tarvitaja abi, seda suurema tõenäosusega ta paraneb sõltuvusest. Seega vajame hädasti teenuseid, mis abistaks meie noori juba tarvitamise algusaastatel, et Eesti riigile kasvaks terve ja toimekas põlvkond noori inimesi.
Annetusi saab teha EERO kaudu, kes annab tulumaksukviitungi ja toimetab kogutud rahad sarnastele Kogukonna projektidele. Annetusi saab teha nii panga ülekandega EEROle, märkides Kogukonna projektid või tšekiga.
(Artikli autor Kadri-Ann Lee õpib Tartu ülikoolis sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriastme teisel kursusel. Igapäevaselt töötab ta Sotsiaalkindlustusametis lastekaitse osakonnas puudega lastega.)
