Leppe kohaselt peaks eelarvepuudujääk vähenema 10 aasta jooksul $2,4 triljoni võrra; laenulage tõstetakse veidi väiksemas ulatuses, kuid nii, et valitsus suudaks 2012. a jooksul oma võlad tasuda. Peale pingsaid debatte pandi lepe Kongressi esindajatekojas hääletusele, kus see esmaspäeval heaks kiideti (269:161) ning 2. augustil andis leppele oma õnnistuse ka senat (74:26). President Obama allkiri eelarvepuudujäägi vähendamise seaduseelnõul muutis selle seaduseks, riigivõla ülempiiri tõstmisega säilitasid Ühendriigid aga maksejõulisuse, mis oli esimest korda ajaloos tõsise kahtluse all.
Aastaid tagasi oli ajalehe Vaba Eestlane ruumi seinal tähendusrikas loosung: “Ära koba pimedas!”. Paiguti jääb mulje, et ka kõnealuse leppe koostajad on kobanud pimedas või kiirustanud, sest dokumendis on palju ebamäärast. Kuidas mõjutavad näiteks plaanitud kärped riigi niigi hädist majandust; mille või kelle arvelt kokku hoitakse? Aga – pimedas või mitte – see oli siiski ilmselt parim või isegi ainuvõimalik viimase momendi kompromisslahendus ähvardavale kriisile. Võime vaid kujutleda, milliseid pingutusi ja eneseületust nõudis poliitikutelt konsensuseni jõudmine.
Paketi elluviimise protsess on kavandatud kaheastmelisena, umbes samamoodi, nagu see oli ka spiiker John Boehneri poolt möödunud nädalal esitatud leppe projektis. Boehner kinnitaski, et värske seadusandlik pakett vastab 98% ulatuses tema ideedele. Esmalt kärbitakse kulutusi $917 miljardi võrra ning tõstetakse laenulage $900 miljardi dollari võrra. Teises etapis esitab 6-st vabariiklasest ja 6-st demokraadist koosnev esindajatekoja ja senati komitee novembri lõpuks ettepanekud edasiste sammude astumiseks puudujäägi vähendamiseks $1,5 triljoni võrra. Nn superkomiteel on eristaatus, selle ettepanekud jõustuvad senatis ka lihtsa häälteenamuse korral. Kuidas suudab aga selline võrdse esindatusega komitee hääletada? Mis juhtub siis, kui parteilise lojaalsuse tõttu konsensust ei saavutata?
Tuli hõõgub tuha all
Reaktsioonide põhjal on äsjases paketis küllalt palju sellist, mida nii vabariiklased kui demokraadid vihkavad. Kärped puudutavad olulisel määral kaitsekulutusi, mis ei meeldi muidugi vabariiklastele. Paljud demokraadid hääletasid leppe poolt üksnes truudusest oma parteile ja küsivad, miks ei võiks USA jõukad ja vägevad kanda suuremat maksukoormat. Põhjus on ju tegelikult lihtne, nad teavad seda ka ise – maksude tõstmine pärsib uute töökohtade loomist. Majanduskasvu üheks hoovaks on aga tööpuuduse vähenemine.
On üsna kindel, et kui Kongressi liikmed kogunevad taas Washingtoni viie nädala pärast, lahvatavad seal tormilised vaidlused nii maksustamise kui kulude kärpimise üle.
Teepartei kui kaalukeel
Kuid lahkhelisid on ka vabariiklaste endi leeris. Nii ei suutnud spiiker Boehner esialgu koguda vajalikul määral isegi vabariiklaste toetust oma ettepanekute heakskiitmiseks. Isepäised teeparteilased, kes valiti mullu vabariiklaste ridades Kongressi, pidasid/peavad nii Boehneri plaani kui ka nüüdset paketti vastuvõtmatuks. Paljud nendest, sh ka partei presidendikandidaat Michele Bachmann, hääletasid selle vastu, leides, et igasugune võlalimiidi kergitamine on kurjast ja viib Ühendriigid üha halvemasse olukorda. Samas on aga just tänu nendele vabariiklastel esindajatekojas enamus ja spiikrikoht. Teepartei võib endale kindlasti õlale patsutada, sest nende väikesearvuline esindus saavutas Kongressis midagi enneolematut – mõlemad parteid nõustusid ellu viima nende ideid ja tegema viimase 15 aasta suurimaid kärpimisi 2012. a jooksul. See loob omakorda soodsa pinna Teeparteile eelolevaks valimisvõitluseks.
2. augusti New York Times’is võrdleb kolumnist Joe Nocera Teeparteid püha sõda pidavate terroristidega ja peab lubamatuks igasuguste läbirääkimiste pidamist nendega. Charles Lane juhib omakorda 3. augusti Washington Post’is tähelepanu sellise võrdluse kohatusele. Kuidas saakski samastada konservatiivseid ja patriootilisi ameeriklasi al-Qaida, Hamasi või Hezbollah’ verejanuliste terroristidega?
Investeerimisfirma Emergent Asset Management ekspert David Murrin on veendunud, et USA peaks valima osalise pankroti selle asemel, et võlapiirangut tõstes vältimatut edasi lükata. “On vaja drastilisi lahendusi, et lükata Ameerika oma paradigmast välja, sest seda jälitab tohutult võimas Hiina. Ainus lahendus on mõeldamatu ja see on valikuline maksejõuetus. Nad muutuvad maksejõuetuks, mis iganes juhtub, miks siis mitte valida oma maksejõuetust?” küsib Murrin. Ta ennustab oma teoses Breaking the Code of History, et kõige suurem konflikt on veel ees, nimelt Hiina ja USA vahel. Küsimus pole mitte ainult erinevates ideoloogiates; Hiina on USA majandusse investeerinud ca $1,1 triljonit ning on ka suurim välismaine USA võlakirjade hoidja ning kardetakse, et tüli korral võivad investorid rahutuks muutuda ja kahjustada Ühendriikide majandust.
***
Kui USA president Franklin Roosevelt üritas 1937. a ohjeldada kulutusi ja teha kärpeid, oli tulemuseks veelgi sügavam majandussurutis. Loodetavasti ajalugu selles osas ei kordu, USA toibub oma rängast kriisist ja teeb sellest oma järeldused. Esimene samm, ehkki veidi ebakindel, on õiges suunas astutud.