PM
26. juuni 2017
Sirp. | FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht
http://arvamus.postimees.ee/41...Tapeet tuleb ära vahetada. Vanaema ei jõua üksi suvilas aiamaad korras hoida ja pealetungiva võsaga võidelda. Mootorsaag pakiruumi ja appi! Loomulikult tuleb ka vanaema ja kalli vanaisa suvemajas natuke remonti teha. Koduküla aga, juhtumisi, ongi see «teine küla», kus on pidu ja teised noored, aga enne pidu, mõistagi, on talgud.
Vahepeal on muru, kurivaim, kasvanud. Sajab ju. Muruniitja lükkamine – «see on lihtne, see polegi töö». Aga mõni tund on läinud ja nui neljaks tuleb grill valmis seada. Ja kuidas sa ikka külalisi vastu võtad, kui põõsaste all puha naadid – need ikka jõuad ära kitkuda. Jõuad ju? Muidu on piinlik!
Järgmise päeva õhtul on suvelavastus. Sõbrad lähevad! Kui kohal oled, siis ongi tore. Aga enne seda mõtled, et tegelikult ei viitsiks minna ja hing kripeldab, sest tapeedi panemine jäi pooleli. Mõtled: kripeldustest, kõhklustest, kahtlustest ja tahtmistest tuleb üle saada, jõuga. Ja seegi on töö. Aga suvelavastusel, sellel ju polnud viga midagi. Oligi tore! Oli ju? Lihtsalt tagasi sõites ole valvel, et tukk peale ei tuleks.
Roolis magama sa loomulikult siiski ei jää, sest isegi kui ekipaaži noorimad esindajad on suigatanud ja pere sügise plaanide arutamisse on tekkinud paariminutiline paus, haarab sind ometi sügav mure selle ähvardava heli pärast, mis kostab mootoriruumist. Töö ajal ei ole selleks ju aega, et viia auto mitmeks päevaks teenindusse. Tegelikult ei ole aega isegi selleks, et üldse uurida, milline töökoda on kõige mõistlikum. Selleks on puhkus. Aga võib-olla need kõige parema autoparanduse omad, kurivaimud, puhkavad samuti suvel? Esmaspäeval tuleb helistada ja mõtled juba ette, et küllap on neil esimene vaba aeg novembris.
Iga lapski saab aru, et tapeedipanek pole lõppenud, kui kõige keerulisemas nurgas servad ikka veel lipendavad. Mõnusa puhkuseplaani osa oli aga see, et esmaspäeva kulutad… rahulikult ja mõnuga saagimiseks ja kruvimiseks. Ja valmis ta ongi: grillimaja, lehtla, varjualune, külaliste vastuvõtu ala. Selline koht, kus pikutada, rahulikult raamatut lugeda ja mõnuga kuulata, kuidas vihmapiisad vastu varjualuse katust trummeldavad. Äikesevihma piisad kukuvad otse su nina alla, aga päris pähe ei lange ükski, sest sa oled oma varjualuse valmis teinud. Milline mõnu!
Lolli peaga oled aga töökaaslastele välja rääkinud oma unistused, mis raamatud sa kõik puhkuse ajal lugemiseks ette võtad. Varsti on nädal läbi, aga lugeda pole jõudnud…
Võib-olla on õndsad need, kes puhkuseks mingeid plaane ei tee? Teisalt, mis meist nii saaks ja mine tea, vast olekski nii edukaim liik hoopis naat.
Aga tulemas on laulupidu. Nii paljud su sugulased on aasta jooksul kõvasti tööd teinud, et see ime sünniks!
