Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe sulgemine on kümmekonna aasta jooksul mitut puhku kõne all olnud. Rootsi eestlaste väljaannet on toetanud Rootsi riik, kuid abiraha jaotatakse karmide reeglite alusel – kui nõutud tellijate arvu nõutud ajaks kokku ei saada, tuleb suu toetusest puhtaks pühkida.

«Olukord on kriitiline! Meil on praegusel hetkel vaja vähemalt 50 uut lehetellijat, et saaksime planeerida lehe väljaandmist ka 2014. aastal,» kirjutas Stockholmi Eesti Päevalehe juhatuse esimees Matti Anniko 18. märtsil. Eilse seisuga oli puudu üheksa tellijat, kes tuleb leida 1. juuniks. Lehe poolaastatellimus maksab sõltuvalt riigist 55–85 eurot.

Viimasel kümnendil plahvatusliku kiirusega arenenud infotehnoloogia on pakkunud ajakirjanikele tööks enneolematuid võimalusi, kuid seadnud samas väljaannete ette väga keerukaid, sageli eksistentsiaalseid probleeme. «Kes ütleb, et teab täpselt ajakirjanduse tulevikku, on valetaja,» ütles The New York Timesi mainekas kolumnist David Carr üleeile Oslos Postimehe omanikfirma Schibsted ajakirjandusauhindade konverentsil. Ühes võib siiski kindel olla: vaba ajakirjanduseta pole vaba demokraatlikku riiki.

Ärme siis valeta iseendale. Lihtne on ju öelda, et mis peab surema, las surra! Ent üheksa tellija puudumine ei peaks tähendama Stockholmi eestlaste ajalehe ammendumist. Ehk olukord mais 2013 ei erine oluliselt mõne aasta tagusest ajast, mil samuti üksikuid tellijaid loeti. Võimalik, et näiteks viie aasta pärast võib väljaanne olla leidnud ilmumiseks mõne uue vormi, kuid praegu tuleks anda paberlehele lisaaega.

Me teame oma väikese inimvara juures vägagi hästi, kui oluline on meile üks päästetud inimelu. Üks päästetud väliseesti ajaleht võib, eriti suurenenud väljarännet arvestades, olla tõhusaks toeks kohaliku eesti kogukonna tugevdamisele. Stockholmi Eesti Päevaleht on alates ilmuma hakkamisest 1959. aastal näidanud, et ta suudab seda olla. Lehe teeneid Eesti taasiseseisvumises on võimatu ülehinnata.

Seda ajalehte võiks võrrelda näiteks mõne seltsimajaga, mille ülalpidamine pole kunagi majanduslikult otstarbekas ega efektiivne. Liikmed võivad ju kokku saada kohvikuski. Ent elu on näidanud, et identiteeti hoidvate ruumide kadudes kaob ka selts.

Aegu on paremaid ja halvemaid, inimesi liigub kord vähem, kord enam, kuid ikka võiks olla olemas koht, kuhu pöörduda. Koht, mille puhul ainuüksi olemasolu fakt toetab teatud mõtteviisi või huvi.

Eesti rahvuskaaslaste programmi 2009–2013 põhieesmärk on toetada eestluse säilitamist ja arendamist väljaspool Eestit. «Vajaduse ja võimaluse korral toetatakse väliseestlaste ajakirjandusväljaandeid,» öeldakse dokumendis. Nüüd on see vajadus käes. Võimalused jäävad valitsuse kaaluda.

Märkmed: