Kohalike omavalitsuste valimise läbiv teema oli (nii palju, kui kemplemisest aega üle jäi) see, milline on ja võiks olla inimeste elukeskkond nende kodukohas. Alates transpordist, lõpetades koolide-lasteaedade, apteekide ja palju muuga. Usutavasti saavad kõik maksumaksjad aru: maksud on vajalikud selleks, et elukeskkonda oleks võimalik käigus hoida ja edendada. Tahame ju tõesti, et teed oleksid korras, bussid käiksid, koolid-raamatukogud-muuseumid töötaksid jne. See on sotsiaalne kokkulepe, millel ühiskondlik ja riiklik süsteem püsib.

Vahel aga tulevad pähe ketserlikud mõtted. Sest on ka asju, mille eest nagu ei tahakski maksu maksta. Neid on viimastel aastatel tekkinud omajagu. Ja siis hakkad mõtlema: selle asemel et rääkida kogu aeg skaalal maksutõus-maksulangus, võiks rääkida hoopis sellest, kuidas saaks maksuasju teisiti korraldada. Näiteks sisse viia sihtotstarbeline maksusüsteem.

Mingi osa maksudest jääb stabiilseks, läheks n-ö määratud maksena põhiseaduslike eesmärkide (keel ja kultuur, kaitsekulutused jm) või elementaarvajaduste (kommunaalteenused jm) katteks, aga mingi osa lõikes saaks inimene ise otsustada, mis valdkonda oma maksuraha suunata. Umbes nagu kaasav eelarve.

Ebaõnnestunud hiigelprojektid

Nali naljaks, aga viimaste aastate ebaõnnestunud hiigelprojektid, kuhu ka minu maksuraha on maetud, teevad meele üsna mõruks. (Ei aita siinkohal jutt, et palju on kasutatud euroraha. Seegi on ju maksumaksja raha.) Ja ega vigadest ole õpitud. Uued ebaõnnestumised seisavad ees sama ennustatavalt nagu igaõhtune päikeseloojang.

Olgu maksumaksja raha raiskamise projektide näiteks Estonian Airi pankrotti ajanud investeeringud ja Eesti Energia Utah’ projekt. Valus mõelda. Kurvapoolselt on lõppenud ka mitu «innovaatilist» ehitusprojekti, kuulsaim näide ilmselt superministeeriumi hoone, millest on kirjutatud juba omajagu.

Nüüd ähvardab samasugune saatus Balti LNG-terminale ning Rail Balticu projekti. Ei väsi kordamast: Rail Baltic just niisugusena, nagu seda praegu plaanitakse, on järjekordne maksumaksja raha raiskamise projekt. Nii nagu LNG-terminalide peale kulutatud 900 miljoni euro eest oleks saanud rajada kolm regionaalset terminali (kirjutab Postimehe majandusajakirjanik Andres Reimer), saaks ka raudtee arendamisel käituda mõistlikumalt, majandada tõhusamalt ja loodussäästlikumalt.

Väiksemas mastaabis (aga mitte vähem tähtsana!) on hiljuti teemaks tõusnud uue Rakvere gümnaasiumihoone ehitus. Pikkade traditsioonidega, Alari Kotli projekteeritud ja Arvo Pärdi kodukooliks olnud ajaloolise hoone kasutamise asemel on otsustatud ehitada tühjale kohale täiesti uus hoone. Nagu kirjutab tabavalt Arhitektuuripolitsei oma võrguleheküljel: «Ei oskagi muud tõdeda, kui et Rakvere on meeletult rikas linn, mis võib ehitada järjest uusi maju, nimetada mõne neist isegi targaks majaks, ent kõrvalt vaadates jääb paraku mulje, et sealsed linnaisad elavad väljaspool kultuurikonteksti ja kulutavad vastutustundetult.»

Olen ka üsna kindel, et inimesed ei ole vaimustuses, et nende raha eest õpib meil aina rohkem välistudengeid, kes saavad küll siin tasuta kõrgharidust, aga võõrkeelsetena (ja võõrkeelset õpet saanuna) ei jää selle maksuraha eest Eesti elu uueks looma. Birute Klaas-Lang juhib sellele oma hiljutises artiklis samuti tähelepanu: «Ingliskeelsetel kavadel õppivad üliõpilased peaksid maksma õppemaksu. On erialasid, kus see nii ka on, näiteks arstiõppes. Samas on õppemaksu tasuvaid ja inglise keeles õppivaid üliõpilasi näiteks Tartu ülikoolis napp kolmandik. Ülejäänud ingliskeelsetel kavadel õppivate üliõpilaste õppe maksab kinni riik ehk siis maksumaksja.»

Juba ammu ei ole inimesed rahul ka Haigekassa ouraborusliku (iseennast sabast sööv madu) süsteemiga. Jne.

Riik raiskab raha

Näiteid, nii suuri kui ka väikesi, võiks tuua palju. Neid kuuldes tekibki tahtmine hüüda: mina ei ole nõus nii halbade otsuste teostamiseks oma raha andma! Arveldage nende inimeste rahaga, kes tahavad konkreetsesse projekti investeerida. Huvitav, kui palju jääks mõnele küsitavale ettevõtmisele maksuraha alles, kui inimesed saaks ise valida, kuhu nende raha suunatakse?

Aina kuuleme juttu sellest, et riigil ei ole raha, samal ajal näib seda olevat küll, ainult valikud on kummalised. Tahaks siis neis valikutes kuidagi konkreetsemalt kaasa lüüa. Jätkates alustatud provokatsiooni: kujutan vaimusilmas ette kena ankeeti, mille saan maksumaksjana täita – linnuke nendesse kastidesse, kuhu tahan oma maksuraha suunata. Küllap korrastaks see natuke ka nende inimeste mõtlemist, kes teevad miljoni- ja miljarditehinguid sellise enesestmõistetavusega, nagu oleks see nende isiklik – või umbisikulise riigi – raha. Aga ei ole ju.

Sõnum on tegelikult lihtsamast lihtsam: kui riigi raha raisatakse, siis hakkab see maksumaksjatele lõpuks närvidele käima. Ega need jutud riigikogu liikmete arvu vähendamisest ja kuluhüvitiste kaotamisest ilmaasjata igal aastal vähemalt korra üles ei kerki ja kirgi küta.

Me maksame makse, sest tahame, et riik toimiks. Riik ei ole aga teatud inimeste isiklikud hüved ning nende põnevusprojektid. Nii nagu pere eelarves, tuleb ka riigis esmatasandil asjad korras hoida, enne kui elu lõpuni siduvaid kohustusi hakatakse võtma. Üle jõu käivatest väljaminekutest pigem loobutakse. Üldjuhul ja normaalses peres käib see vähemalt nii.

Muidugi on olemas ka mängusõltlased, kes on hoogu minnes valmis kõigest loobuma, lapsed nälga ja pere koduta jätma, sest silme eest terendab jackpot. Teame, kuidas sellised asjad tavaliselt lõpevad, paremal juhul saavad mängurid abi ravist, vahel aga ei aita miski.

Millal võib riigist saada mängusõltlane ja kuidas seda ravida?

Märkmed: