KÄRT HELLERMA
97/09/23

Festivali «Vox Est Fest» suurel esiettekannete kontserdil esitati ka Rootsis elava ja kiriku kellamehena leiba teeniva Meelis Seffersi teos «Circulorum ludi» (Ringide mängud).

Meelis Seffers on olnud eesti klassikalise muusika publikule seni tundmatu nimi. Pigem mäletatakse teda popmuusikuna, kes aastaid tagasi laulis linti omaaegse menuloo «Ootus».

Miks te Eestist lahkusite?............................................


Siit Meelis Seffers 17. aastasena Kustas Kikerpuu :Kaks kuukiirt."

Meelis Seffers: See on tundlik ja raske probleem. Paljud hüppasid siis ära, mina hüppasin ka, koos perega. Põhjusi oli mitu, kõige mõjuvam neist see, et sel ajal oli poeg 16-aastane ja ta oleks võinud sattuda Vene armeesse.

Ise olen seal käinud ja teda ma sinna saata ei tahtnud. 1989. aastal ju keegi veel täpselt ei teadnud, kuidas asjad lähevad ja mis neist poistest saab, kes sel ajal sõjaväkke peavad minema.

Eks oli muidugi palju illusioone ka. Välismaa ja...

Millega Rootsis tegelete?

Kirikuteenri tööga. Kui olete lugenud Oskar Lutsu «Kevadet», siis teate, kes on Kristjan Lible. Mina olen tema ametivend. Ühesõnaga, teenin oma igapäevast leiba kiriku kellamehena.

Töötan Püha Birgitta kirikus Stockholmis. Kui sõita Drottningholmi poole, kus kuningas ja kuninganna elavad, jääb selle kiriku kõrge torn vasakule poole teed. See ei saa kellelgi kahe silma vahele jääda.

Kas saite Rootsis kohe selle töö?

Ei, sinna läks tükk aega. Rootsis töö saamine on ju suur probleem, ühel välismaalasel eriti, nii et ma pean ennast õnnelikuks inimeseks pidama. Hea, et üldse mingit tööd õnnestus saada. Selle ameti iseloom on niisugune, et ma ei pea oma ajusid pingutama. Saan oma aega niimoodi sättida, et mulle jääb võimalus kirjutada. Selles mõttes niisugune töö sobib mulle.

Kui kaua te heliloominguga olete tegelnud?

Olen sellega tegelnud juba teismelisest peale. Eestis pole mind seni mängitud. Ja mind on üldse vähe mängitud. «Love Songi» ettekanne Rootsi Raadios oli mulle esimeseks avalikuks etteasteks heliloojana.

Kuidas saite kontakti Rootsi Raadiokooriga?

Saatsin partituuri sinna. Ning neile tundus, et on huvitav. Võibolla aitas ka Tõnu Kaljuste sellele kaasa, et minu lugu repertuaari võetaks. Ka kirikukontserdil on üht mu lugu mängitud. Ühte klaveritükki on meie oma kiriku organist mänginud.

Kas te kirjutate peamiselt kirikumuusikat?

Jah, see on põhiliselt kirikumuusika. Tagore tekst muidugi pole kirikus kasutatav tekst.

Festivali kavas oli algselt kaks teie teost. Miks «Maharioi hoi» ära jäi?

Teost ei jõutud lihtsalt ette valmistada. Nii palju oli uut materjali.

Kaljustega oli mul kontakt juba ammu, tundsime teineteist juba enne seda, kui ma Rootsi läksin. 1980. aastal tegi ta ühe minu väikese teose oma kooriga Heliloojate Liidule linti. Seejärel ei kirjutanud ma väga pikka aega üldse midagi, sest mulle tundus, et muusika on valmis, et midagi juurde enam ei saa teha. Kõik näis juba olemas olevat.

Mõtlesin tükk aega, kas mind muusikale on vaja, kas mul on midagi öelda. Aga ega ma pole siiamaani sellele küsimusele vastust saanud. Muusika elab ilma minuta uhkesti ära, aga mina ei ela ilma muusikata ära. Sellepärast hakkasin uuesti kirjutama.

Ja kui Tõnu Kaljuste tuli Rootsi Raadiokoori peadirigendiks, siis võtsin temaga ühendust. Olen talle ikka käinud oma partituure näitamas, nüüd siis jõuab ka üks teos publikuni.

Tõnu Kaljuste on teie muusikas leidnud sarnasust Pärdi ja Tüüri loominguga.

Minu generatsioonil on Pärdist võimatu mööda minna. Ilma temata jääks selles sajandis midagi väga olulist puudu. Usun, et tema teostest hakatakse alles hiljem aru saama.

Ühelt poolt väline külg, see, et ta pöördus tagasi heakõlalise muusika juurde. Aga seal on kindlasti veel midagi suuremat taga. Tema on jõudnud nagu mingisuguse tuumani välja, et mis see muusika üldse on.

Tähtis on ka see, et Pärt annab ajale teistsuguse dimensiooni. Nagu ei märkagi, kas aeg lõpuks olemas ongi. Füüsikud arvavadki ju, et on olemas sellised universumid, kus aega üldse ei ole.

Teie teoses pole ringi põhimõte mitte ainult muusikalise mängu teenistuses, vaid selle taga on ka olulisem tõdemus, et ring on täiuslikkuse, terviklikkuse sümbol.

Muusika on suurelt osalt konstruktiivne kunst. Võib valida, mismoodi oma konstruktsiooni üles ehitada. Ringi valimine on mulle andnud sisemise kindluse. Tean täpselt, mida ma teen.

Kas heliloojal on ükskõik, kus elada?

See on kindlasti väga individuaalne. On neid, keda ei saa oma pinnasest mingil juhul välja kiskuda, mõtlen näiteks Tormist, kes on Eesti mullas juurtega tugevasti kinni. Minu jaoks on kodust eemaloleku võimalus olnud väga oluline.

On kaks perioodi, mille jooksul olen enda arvates palju arenenud. Üks oli see, kui ma olin sõjaväes ja 8000 kilomeetrit kodust eemal. Juba see andis uutmoodi vaate oma päritolule. Ja nüüd siis Rootsis elatud aeg. Võõras keskkonnas lõigatakse sind ju kõigest ära. Sa oled täiesti null.

Märkmed: