Pühapäeval ilmus Postimehes Tallinna 21. Kooli abituriendi ja noorteliikumise Sinine Äratus aktivisti Sigrid Paula Puki julge kiri, kus ta tõi välja Rootsi kannatused immigrantide tulvas ja põhjendas veenvalt, et Eestile tooks massiline sisseränne ainult kahju. Sotsiaalmeedias on see tekitanud elavat vastukaja ja kirja autorini on jõudnud nii kodumaa pärast muret tundvate eestlaste toetussõnu kui ka liberaalide vihasõnumeid.
http://uueduudised.ee/prantsus...
Teiste seas kirjutas talle mitu aastat Tartus veetnud Prantsuse üliõpilane William Cardon, kes on ka Prantsusmaa ühe suurima partei Rahvusrinde liige. Avaldame Cardoni kirja siinkohal tõlgituna.
Tere Sigrid.
Ma lugesin äsja artiklit, kus sa räägid varjupaigataotlejatest eelkõige Rootsis ja sellest, et Eesti ei peaks samu vigu tegema ega neid vastu võtma. Hästi öeldud. Ma olen sinuga täiesti nõus. Palun, eestlased, ärge tehke neidsamu vigu, mis me oleme teinud Prantsusmaal, Suurbritannias, Belgias, Saksamaal, Rootsis ja mujal.
Minu nimi on William ja ma olen prantslane. Ma elan praegu Erasmuse programmiga Taanis, aga ametlikult õpin ma Tartu Ülikoolis (teen seal magistrikraadi) ja viimased kaks aastat elasin ma Eestis, Tartus. Ma tulin esimest korda Eestisse 2012. aastal oma Prantsusmaa ülikoolist samuti Erasmuse programmi raames. Eesti – rahvas, keel, loodus, kultuur – vaimustas mind nii väga, et otsustasin seal teha ka magistrikraadi Läänemere regiooni uuringutes.
Teie maa on nii ilus ja rahulik, palun hoidke seda nõnda.
Eestis on juba praegu pingeid venelastega, nagu sa kirjutasid, ja siiski olete te kõik eurooplased, kuulute samasse tsivilisatsiooni, samasse rassi – kujuta ette, kui keeruliseks läheb siis, kui kokku saavad rahvad, kellel pole midagi ühist. Erinev rass, erinev religioon, erinev kultuur – see on võimatu. Ajalugu näitab alati, et erinevad rahvad ei saa rahumeelselt samal maal elada. Lõuna-Aafrika, Jugoslaavia, Liibanon, Iisrael/Palestiina… see lõpeb alati sõdade ja verega. Ja kahjuks juhtub seda enam ja enam ka Euroopas: Charlie Hebdo atentaat jaanuaris Pariisis, kuu aega hiljem Kopenhaagenis jne.
Eestlased, te olete õnnelikud – praegu, oleneb, kuidas te paaril järgmisel aastal käitute – et teil pole tegemist immigrantide getode, immigrantide kõrge kuritegevustaseme, vägistamiste, üleüldiste etniliste ja religioossete probleemidega.
Prantsusmaal on immigratsiooniprobleemide tõttu poliitilised debatid muutunud nii tüütuks. Suurem osa neist keerlevad rassismi, integratsiooni, islami ja sarnaste küsimuste ümber. Poliitikute tavaline töö peaks olema tegelda koolide ja haiglatega, noorte ja pensionäridega, tervishoiu ja keskkonnaga, ja kõige sellega, millega tavaline riik ilma immigratsiooniprobleemideta peaks tegelema. Immigratsioon kaotab meie riigis ühtekuuluvustunde, see kaotab tunde, et oled osa kogukonnast. Ma võin rääkida, kuidas ma tihti sõidan Pariisis metrooga, ja ma olen ainus, kes räägib prantsuse keeles. Ja kui ma näen teisi eurooplasi, siis need on turistid. Ma loodan, et Eesti ei saa ühel päeval selliseks. On väga kena jagada midagi (rassi, kultuuri, religiooni, tsivilisatsiooni, mida iganes) inimestega tänavail sinu ümber. Palju üksikum tunne on minna välja, kus keegi sinu moodi välja ei näe.
Peale selle, eestlased, teie riigis on vaid 1,2 miljonit inimest. Te ei saa lihtsalt uut rahvast vastu võtta, sest muidu te lihtsalt füüsiliselt hääbute. Seda väga lihtsalt: segunemise teel, või kuna immigrante saabub üha rohkem ja neil saab olema rohkem lapsi kui teil, eestlastel. Mõne aastakümnega saab teist vähemus omaenda maal.
Kui te reisite, loete uudiseid, käite internetis, kui teil on mujal Euroopas sõpru, on teil võimalus näha, mis toimub neis Euroopa maades, kes seisavad silmitsi immigratsiooni ja kasvava islamismiga. Palun ärge tehke samu vigu, olge meist targemad.
Euroopa vend/sugulane Prantsusmaalt
