Silvi Vrait kuulub nende lauljate hulka, kelle hääl on igihaljas, värske, ka pärast seda, kui on oldud juba aastakümneid menumuusika esitajate ladvikus. Iseloomult on ta rõõmus, nakatava naeruga inimene - vähemalt sellise mulje jättis ta allakirjutanule, kui kohtusime esmakordselt Viru hotelli ees, marsatakso ootesabas. Kui siis sai Silvi Vraidilt päritud, mis ta järgmine projekt on, tuli vastus lõbusa, isegi kelmika naeratusega - neid olla nii palju, et ei teagi, mida järgmiseks ette võtab.
Sellest kohtumisest on enam kui tosin aastat mööda läinud, tuleb tunnistada, et Vraidi karjääri pole teraselt jälginud. Kuid meeldiva üllatusena ujus üle Atlandi kinnitus tema 2001. aasta markantsest saavutusest — helisalvestus, mis ülistab nii armastust kui rahvast, kes vaieldamatult kuuluvad maailma romantikute hulka. See oleks “Hümn armastusele”, valimik nii tuntud kui vähemtuntud prantsuse chansons d’amour’e, mida chanteuse laulab nii tõlkes kui originaalis.
Viimastel aegadel on Hitivabrik ja Eesti Raadio koostöö toonud mõnusaid tulemusi; Vraidi salvestus kuulub siia kategooriasse. Eesti Raadio Orkester Tõnis Kõrvitsa juhatusel kuulub kahtlemata maailma parimate hulka, lisaks keelipilliorkester Heiki Vahari juhatusel. Kui arvestada tippinstrumentalistidega nagu Ain Agan kitarril, Toomas Rull (löökpillid), Raul Vaigla (basskitarr), Jaak Jürisson (klahvpillid) ja Raivo Tafenau saksofonil ning akordionil — ja ongi kõrgtasemel salvestuse koostisosad käes.
Neid laule kuulates meenuvad tahes-tahtmata Edith Piaf ja Charles Aznavour - Vraidi tämber on selline, et tuletab ka viimast meelde. Nagu Lauri Leesi nendib salvestust tutvustades - ei saa iga prantsuse lauljagi nii hästi hakkama prantsuse vaimu edasiandmisega kui Vrait. Leesi leiab õigustatult, et vaimsust on üldse raske edastada, ning tal on õigus. Peab olema hingeliselt, südamega süvenenud, elada emotsioone, hingestunult laulda nii ilusast kui valusast, õnnetust armastusest.
Salvestusel leidub neid kuhjaga. Kuigi mitmed teised eesti muusikud (näit. Lindpriid) on tuntumaid palu salvestanud, mida siit leiame, lisab Vrait neile oma värvingu. Kaasa laulma kisuvad nii “Meri” kui “Akordion”; “Ma loobun õnnest” on pala, millest hoovab gallitsistlikku melanhooliat, kuid pisarateta, pigem fatalistlikult armastuse keerdkäike tunnistades. Tuju tõstab taas “Plaisir d’amour” - armastuse rõõm - ja “C’est si bon” - see on nii hea.
Nagu arvata võiks, on suurema osa laule Leesi tõlgitud, Lauri Leesi ise tunnetab prantsuse vaimu, ja on eestindanud armastuslaulude raudvarast paremiku.
Paremat interpreeti neile ei leiaks tõesti kui Vrait. Ajal, kui muud ei paista maailmas olevat kui kurjust, hirmu ja rusikavibutamist, kultuurilisi arusaamatusi, tuletab see salvestus meelde, et armastus on ikka kõigest muust argipäevasest ilusam, muredest, valudest vägevam, talle tuleb tõesti laulda paiaane, selliseid, mida on salvestanud laiema kuulajaskonna mõnuks Silvi Vrait.
Prantsuse vaimu edastaja läbi laulu
Kultuur
TRENDING
