Õp. Luhamets kõneles oma jutluses, kuidas Jumal hoiab inimest nagu silmatera. Me ei tunne alati Jumala juhtivaid ja häid käsi. Igapäevane elu ja mured panevad meid vahel kõhklema Jumala armastuses ja hoidmises. Õpetaja võrdles meid kotka perega, kus algul toidetakse ja hoitakse poegi pehmes pesas.
Siis algavad iseseisva lendamise ja pesast lahkumise ajad, mil vahel võib noorele tunduda hukkumine möödapääsmatuna. Siiski vanade hoolitsevate tiibadega välditakse kõik ohud ja kotkad saavad uhketeks lindudeks.
Jumalateenistusele järgnenud kohvilauas esitati õp. Luhametsale palju küsimusi nii kirikliku olukorra kohta Eestis kui ka üldse sealsest elust. Õpetaja rääkis Tartu Pauluse Koguduse elavast tegevusest, kus on rohkesti leerilapsi ja pühapäevakooliõpilasi. Kuna pool kirikust on praegu veel Eesti Rahva Muuseumi kasutuses, on jumalateenistustel isegi püstiseisjaid.
Nagu mujal Eestis, vajab ka Pauluse kogudus majanduslikku abi.
Õpetaja rääkis ka tänavalaste ja kodutute olukorrast, purunenud perekondadest ja alkoholiprobleemidest. Juttu oli veel talulaagrist, millel siiani puuduvad köök ja söögituba ning kogunemiskoht.
Londonlased on otsustanud veidi oma piskust Eestisse saata ja kõike, mida õp. Luhametsal oli öelda, kuulati suure huviga.
Londonlased soovivad omalt poolt õp. Luhametsale kogu ülejäänud Kanadas viibimise ajaks õnnistusi.