Vancouveri Peetri koguduse õpetaja Walter Johanson võttis tänavuse aasta õpetajaametist vabaks ja kutsus Eestist endale asendajad: pool aastat viibis seal meile hästi tuntud õp Arho Tuhkru ja nüüd, aasta teise poole õp. Salumäe, kes on viimased 31 aastat teeninud Haapsalu kogudust.
Jumalariigi töö igal pool sama
Praost Salumäe kinnitab, et koguduse töö on põhiliselt sama nii kodu- kui Välis-Eestis, pole erilist vahet. Kanadasse tulles ei vahetanud ta ju mitte oma eriala; muutusid vaid olud ja teenimiskoht. Ta rõhutab, et erakordne on juba võimalus teenida vaid üht kogudust ja keskenduda selle vajadustele. See on tema jaoks uus kogemus ja ühtlasi teretulnud vaheldus. Ta kiidab ka Vancouveri kaunist loodust, mis meenutab Shveitsi ja Norrat.
Eestis, kus usuline taust on küll olemas, võib praegu kahjuks täheldada huvi langust kiriku vastu ja koguduseliikmete arvu kahanemist. Kanadas, eesti kogudustes on teistsugune olukord, esmajoones keeleliselt. Noortel ja keskealistel eestlastel on esimene keel inglise keel. Üllatav on suhteliselt suur meeste osakaal jumalateenistusel osalejate seas, mis viitab ilmselt siinsele kõrgemale elueale, nendib õp. Salumäe. Vancouveri koguduses valitseb tema hinnangul hea ja rahulik meelsus.
Haapsalu koguduses on aktiivne vaimulik töö, aastas peetakse kokku ca 200 jumalateenistust, lisaks vaimulikud talitused. On noorte- ja muusikatöö, tegutseb pühapäevakool jne. Seetõttu töötab koguduses kaks abiõpetajat, kasutatakse ka praktikantide abi.
EELK-l on 12 praostkonda, Lääne praostkonda kuulub 16 kogudust, kirikuid on aga veelgi rohkem. Sellel pühapäeval võeti kasutusele Rootsi kuninga toetusel taastatud Rooslepa abikirik Noarootsi vallas. Peaaegu igal kogudusel on oma õpetaja; nüüd ka Noarootsi ja Nõva kogudustel.
31 aastaga on Haapsalu koguduse liikmeskond uuenenud. Enamus neist, kellega tööd sai alustatud, on juba lahkunud igavikku. Nii on õp Salumäe ristinud enamuse tänaseid koguduseliikmeid ja jaganud neile leeriõpetust.
Mitte ainult Haapsalu koguduse karjane ja Läänemaa praost
Nagu ülaltoodust selgub, ei piirdu praost Salumäe töö ainult Haapsalu kogudusega. EELK assessorina on tema tegevusalaks välissuhted, millega kaasnevad muidugi arvukad välisreisid. Teiseks on tema hooleks suhted meediaga — see on suur ja mahukas töö. Eesti lehtedel on elav huvi vaimuliku temaatika vastu, nendega tuleb kontakte pidada, kuid hoolitseda tuleb ka raadio- ja teleprogrammide eest (nt hommikupalved raadios jm).
Tiit Salumäe vastutusalaks on ka kiriku jumalateenistuselu. Valmimas on uus mahukas luteri kiriku Kirikukäsiraamat (agenda), mis koosneb teenistusteraamatust ja talitusteraamatutest (kokku ca 900 lk.). Komisjon loodab selle anda üle peatselt piiskoplikule nõukogule.
Lisaks kuulub ta paljudesse komisjonidesse, mh E.E.L.K. autasude komisjoni, kus vaadatakse läbi ja esitatakse autasustamis-ettepanekud konsistooriumile. Kuid ta on aktiivselt tegev ka kultuuri- ja muinsuskaitse alal. Praost Salumäe kaastööl on käivitatud sakraalhoonete riikliku säilitamise programm. Tihtipeale on just kirikud asulate suurimad vaatamisväärsused. Eesti riik on siin tõhusalt appi tulnud, kümne aasta jooksul näeb programm ette eraldada miljard krooni pühakodade restaureerimiseks. Oma abistava käe on ulatanud ka välismaa kirikud ja organisatsioonid. See protsess algas juba 1980ndatel aastatel, mille käivitas Muinsuskaitse Selts. Õp Salumäe sõnul pole Eesti kirikud kunagi olnud nii heas seisukorras kui praegu.
Omaette algatus on programm „Teeliste kirikud“, millest meiegi lehes on juttu olnud. Juba mitmendat aastat olid selgi suvel pikemalt avatud paljude Eesti kirikute uksed, andes võimaluse tutvuda pühakodadesse talletatud kultuuri ja ajalooga ning osa saada neis peituvast ainulaadsusest. Milline suurepärane ja tänuväärne idee!
Õp. Salumäe peab oluliseks, et kirik täidaks oma rolli ka kohaliku kultuuri- ja hariduskeskusena.
Praost Salumäe rääkis veel mitmeid konfessioone ühendava Eesti Kirikute Nõukogu tööst, kuhu ta kuulub. Seal ei piirduta mitte ainult kirikusiseste ja vaimulike probleemide arutamisega. Ajakirjanikud ja pressiesindajad on oodatud ümarlaua nõupidamistele, kus lahatakse ühiskonna muresid. Ajakirjandust ärgitatakse pöörama enam tähelepanu positiivsele.
Praost Salumäe Torontos
Torontos oli praost Tiit Salumäel eriline ülesanne — anda üle Eesti Kiriku teenetemärgid. 15. oktoobril andis ta siinses Peetri kirikus EELK peapiiskopi Andres Põdra nimel üle teenetemärgi tuntud dirigendile, heliloojale ja kirikumuusikule dr Roman Toile, öeldes: „Te olete XX sajandi eesti muusika elav legend, laulusilla ehitaja üle mandrite ja eesti kultuuri järjepidevuse hoidja, eesti kristliku muusika looja, õpetaja ja elav eeskuju.“ Praost Salumäe võrdleb dr. Roman Toid Gustav Ernesaksa ja Hugo Lepnurmega. Ta meenutas, kuidas eesti rahvas võõrsil olles sai Roman Toi juhatusel laulda kaotatud kodumaast. Õp Salumäe jutlustas ka siinses Peetri kirikus ja kohtus oma ametivendadega.
Teise teenetemärgi pälvis posthuumselt E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo. Märk anti üle tema abikaasale Reet Petersoole Tartu College’is samal päeval Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt korraldatud rahvarohkel koosviibimisel.
Kodu- ja välis-eesti kiriku suhted
Praost Salumäe hinnangul on suhted head, need on läbinud pika arengutee ja neid pole vaja periodiseerida. Ehkki II maailmasõda vajutas siiagi oma pitseri — osa vaimulikke ja koguduseliikmeid jäi koju; osa siirdus välismaale ja paljud küüditati Siberisse — pole kirik kunagi lagunenud.
Välis- ja kodu-Eesti kiriku kontaktid säilusid ka kõige süngemal okupatsiooniajal. Siin oli suur osa õp. Andres Tauli isal, Jaak Taulil, kes vahendas praktilist abi. Tänu EELK tollase peapiiskopi Jaan Kiivit (sen) rahvusvahelisele autoriteedile oli suhtlemine kergem. Toimusid salajased kohtumised ja oldi üksteise olukorrast teadlikud. E.E.L.K. peapiiskopid Johan Kõpp ja Konrad Veem ning hiljem Udo Petersoo on andnud kõik oma tõhusa panuse nende suhete arengusse. See kõik ei meeldinud sugugi Moskvale. Aga ühel päeval polnud Moskval enam õigust sõna sekka öelda, sest Eesti sai vabaks. Üheks paremaks näiteks EELK ja E.E.L.K. headest suhetest on ühise lauluraamatu väljaandmine 1991. Õp. Salumäe osales ka ise selles töös ja meenutab, kuivõrd huvitav ja viljakas see koostöö oli. Senini pole tõeliselt head ja sobivat lahendust mõlema kiriku struktuuride ühendamiseks leitud. Kuidas saaksid näiteks välis-eesti kiriku praostkondade esindajad tulla kaks korda aastas Eestisse osalema kirikukogu nõupidamistele? Või kuidas lahendada kiriku maksukohusluse küsimus? Kuidas efektiivselt juhtida üle maailma laialipillatud kogudusi?
Need on praktilised küsimused, millele on raske lahendust leida. Ometi on nii välis- kui kodu-Eesti kirik sisuliselt üks ja ühtne; õpetuslik alus on sama. Eks peegeldu see selgelt ka mitmete aastate vältel toimunud õpetajate vahetuses.
Suur ja kokkuhoidev pere
Õp. Salumäe peres on üles kasvanud viis last, nendest noorim, 15aastane poeg Tiit elab veel kodus, ja viibis suvel koos emaga ka Vancouveris, kust mõlemale jäid parimad muljed. Tiit Salumäe abikaasa Lia on Haapsalu organist ja mängis paaril pühapäeval Vancouveriski orelit. Tütred on juba kodust välja lennanud. Kaksikud Maria ja Mirjam elavad praegu Münchenis. Maria kasvatab kahte last ja on põhiliselt kodus. Mirjam on hariduselt muusik, võttis ennast vabaks ja läks kaksikõele lähemale ning hoiab lapsi. Kolmas tütar Lydia oli koguduse sekretär ja on nüüd lastega kodus. Noorim tütar Lea on Rootsis ja peab organisti ametit.Tiit ja Lia Salumäe tunnevad suurt rõõmu oma neljast lapselapsest.
•••
Kui EELK peapiiskop Andres Põder möödunud aasta lõikustänupühal andis praost Tiit Salumäele EELK kõrgeima autasu - kullast teeneteristi - ütles ta: „Sa oled teinud kuldset tööd.“ Kogu jutuajamisest praost Tiit Salumäega jäi just seesama mulje: igast tema lausest peegeldus soov teha oma parim Jumalale ja jumalariigile. Selle nimel ta elabki. See on kuldne ja igavikulise väärtusega töö.