Anneli Ammas
Elutööpreemia raha lubab Salo anda neile, kellel sellest puudus
Imelikul kombel ei ole Salol tänaseni Eesti kodakondsust..........


Eesti katoliku kiriku ainuke eestlasest preester. Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees. Toronto ülikooli emeriitprofessor. Tunneb 20 keelt. Tegi aastaid Vatikanist eestikeelseid saateid.

Küsimusele, kes te siis ikkagi olete, Vello Salo, vastab 78-aastane mees: “No inimene, loodetavasti.”

“Usklik uskumatu mees,” ütleb Salo naaber ja töökaaslane Pirita kloostris Lagle Parek.

Itaalias, Vatikanis, Iraagis, Hollandis, Rootsis, Kanadas ja mitmel pool mujal elanud Salo viimased aastad on möödunud kahetoalises, raamatute, arvuti ja magamiskohaga kloostrikorteris. Igal varahommikul peab Isa Vello kloostri kabelis missa. “Erk nagu sitikas,” ütleb Parek naljatamisi eaka mehe elujõu kohta.

40 aastat tagasi loodud kirjastusel palju tööd

“Nüüd, iga päev tema kõrval hakkan mõistma, kui ennastohverdav on tema ja paljude teiste väliseestlaste elu ja tegevus olnud,” lausub Parek. “Ja Vello Salo on veel erandite erand. Minu jaoks on ta eelkõige kirjastaja, sest tema rolli Maarjamaa kirjastuse tegemistega on raske ülehinnata.”

Maarjamaa kirjastus, mille Salo nelikümmend aastat tagasi Roomas lõi, on välja andnud väga olulisi teoseid, mille hulgas on näiteks Paul Saagpaku “Süno-nüümide sõnastik”, aga ka mitmeid teatmeteoseid, Henriku Liivimaa kroonika, eesti luuletajate kogud, filosoofilised tekstid jpm.

Salo lausa ohkab, kui küsida, millised suured kirjatööd tal praegu käsil on. “Valge raamat eesti rahva kaotustest on lõpukorral ja minu košmaar, et ta saaks valmis Euroopa Liitu astumise ajaks. Et oleks teistele Euroopa Liidu liikmetele näidata, kuidas meile on liiga tehtud, et nad on meile midagi võlgu,” lausub Salo. Ta on mees, kes oli üks esimesi Eesti eelmise sajandi ajaloo traagilisemate peatükkide uurijaid ja tema mitmekümne aasta tagused, Eestist kaugel kirjutatud, faktidele tuginevad uurimused on siiani ajaloolastele usaldusväärseks allikaks.

“Ajaloo alal olen hädaabitööline,” ütleb ta ise. “Ainuke vahend teada saada, mis on olnud, oli hakata ise uurima,” ütleb ta ka Eesti kirikuloo kohta, mille ta mitu aastat tagasi saksa keeles valmis sai. Sellest on ka eestikeelne tõlge ja see kõik ootab veel ülevaatamist ja ilmumist. Salo nendib, et igasugu askelduste kõrvalt ei jagu lihtsalt aega.

Eestisse tagasi esimesel võimalusel

Vello Salo lahkus Eestist 1943. aastal, et soomlastele appi võitlema minna. Sealt edasi liikus juba mujale. Eestisse tagasi tuli kohe, kui see üldse võimalik oli. “Seegi näitab midagi, tal polnud küsimust, et äkki meie riik ei jää püsima,” ütleb Parek.

300 000 krooni kohta, mille Salo preemiaks saab, ütleb ta, et see on kindel, et kirstu kaasa ta raha ei pane. “Sellest rahast saan hästi varsti lahti. Kindlasti aitan kedagi, sest ristiinimese seisukohast on kõik raha vaeste raha ja meie oleme ainult selle administraatorid. Minul pole seda vaja, järelikult annan neile, kellel puudu ja neid on väga palju,” ütleb Salo.

Veider on see, et Vello Salo on Saksamaa kodanik, sest ta pole Eesti Vabariigi kodakondsust tagasi saanud. Nimelt vahetas ta omal ajal oma nime, et kaitsta Eestisse jäänud sugulasi ja nüüd peab tõestama, et on ikka sama mees, kes kunagi Eestist lahkus. “Vello Salo sugune inimene peaks oma elu ja tööga olema tõestanud, et ta on Eesti Vabariigi kodanik. Ta ei pea ju paluma, vaid talle võiks kodakondsuse kandikul kätte tuua,” ütleb Parek.

Kuumad uudised

TRENDING