Tauno Teder, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär
Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas.“ (1Pt 2:9)
Preestriameti mõiste, mida tunneb kristlik religioon, saab alguse Vanast Testamendist. Teatavasti olid alates ülempreester Aaronist, Moosese vennast, seatud ametisse preestrid, kes toimetasid ohvritalitust algul kogudusetelgi juures, hiljem Jeruusalemma templis. See oli asendav ohver ja asendav tegutsemine. Loomohvrite kaudu püüti lepitada inimeste valatud vere ja Jumalast eemaldumise süü läbi tekkinud süüd. Kuigi — selleks olid ka otsekorraldused, mida võime lugeda Vana Testamendi 3. ja 5. Moosese raamatust kõige enam. Kuidas praktikas see ohvriteenistus alati kõige viljakandvam polnud, saame aga lugeda läbi terve Vana Testamendi ning Jeesuse kriitikast evangeeliumites.
Uues Testamendis
Evangeeliumikirjutajate ja apostlite arusaama järgi lõpetas Jeesuse Kristuse tulek ja ristiohver koos ülestõusmisega vana ohvri. Meie Issand ise on tõeline ohver meie pattude eest ning ise lõpliku ohvri toojana ka ühtlasi ainus tõeline preester. Kiri Heebrealastele räägib meile sest üsna täpselt, vana ohvrisüsteemi meelde tuletades, kuid seda uue ning lõpliku ohvri alusel tõlgendades.
See ei tähenda aga, et ohverdamine lakkaks ja preestriamet kaoks. Viimane omandab uue tähenduse, kiituse, aga mitte enam lepituse ohvrina. Sest Jeesus on tall, kes meie lunastamiseks ohverdati ja sellena on jätkuvalt kehtiv kõigile uskujatele. Kuni aegade lõpuni.
Kuidas meie ohver välja nägema peaks, on 1. Peetruse kirjas öeldud (2:4-5;9):
„Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu... Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on
kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.“
Seega — uuetestamentlikus mõttes oleme kõik preestrid, kui oleme ristitud ja usume! Mis tähendab ka erilist vastutust. Ning erilist armuandi. Sellega aga Piibli kirjeldus Jeesuse tulemise järgsest preesterlusest ei piirdu. Pauluse kirjad Timoteosele ja Tiitusele räägivad ühtlasi erinevatest ametitest kogudustes. Siit joonistub välja kolmetine jaotus, mida kristlaskond ka hiljem agaralt kasutanud. Ülevaatajad (piiskopid) juhatavad nende hooleks antud kogudust laiemal ja regionaalsemal tasandil. Vanemad (kreeka k. presbyteros, siit ka kristlikus tähenduses sõna preester) teenivad kohalikke kogudusi. Ja abilised (diakonid) aitavad eelnimetatud teenimisviisidele kaasa.
Jeesus on tõeline preester ja karjane (kaudu pastor – ld k), ühtlasi ka õpetaja või prohvet. Tema kogudus ehk apostel Pauluse kirjelduses Kristuse Ihu vajab teenimiseks aga selleks eraldi seatud ja sellele teenimisele täiesti pühendunud inimesi — nii piiskoppe, preestreid/õpetajaid/pastoreid kui diakoneid ja paljusid, õieti kõiki teisi kristlasi. Keda kokku Peetrus eelmainitud tsitaadis pühaks preesterkonnaks nimetab. Sest kõik peame kristlastena tooma sõna ja teoga kiituse ohvri meie Lunastajale ja Jumalale.
Usupuhastus ehk reformatsioon
16. sajandi usupuhastusliikumine Euroopas, mis protesteerib (siit nimetus protestandid) väärnähete ja Piibliga vastuolus olevate praktikate vastu tollases kirikus, ei mängi palju nimedega. Niikuinii on need vähem tähtsad meie lunastuse ja päästega võrreldes.
Martin Luther rõhutab oma rohkearvulistes kirjutistes kõigi uskujate preestriksolemist, kuid ka eraldi ametit koguduse teenimiseks. Vahel kutsub ta seda preestri-, vahel jutluseametiks. Kuid Lutheril ei tähenda jutlus ainult piibliteksti seletavat kõnet, kuivõrd kogu jumalateenistust, mis peab jätkuma ka igapäevases elus.
Tähtsaimas luterlikus usutunnistuskirjas — Augsburgi usutunnistuses (vt peapiiskop Veemi heas tõlkes 1980) tõdetakse, et kiriku loob Jumala Sõna õige kuulutamine ning sakramentide seadmine. See pole aga spontaanne sündmus, vaid toimib selleks kutsutud ja seatud ameti kaudu. Pangem tähele — kirikut ei loo mitte meie arvamused või hääletused, vaid evangeeliumi piiblipärane kuulutamine ja sakramentide jagamine Kristuse enda seadmist mööda. Vähemalt arvasid nii algsed luterlased, ka meie esivanemad.
Tänapäev
Osa luterlikke kirikuid (nt Soome, Rootsi, Norra, Taani) on säilitanud preestri nimetuse kohaliku koguduse vaimuliku juhi kohta. Mõned on eelistanud pastori ehk karjase nimetust, nt enamik saksakeelsest luterlusest. Meil Eestis tuli 18. sajandil kasutusele õpetaja nimetus. Seda küll suurelt osalt ajastu ratsionalistlikus vaimus, kus kiriku vaimulik pea ainsa kõrgharidusega inimesena kihelkonnas korraldas ka koolielu ja õpetas inimesi mõistlikult elama ning majandama.
Täna on muidugi haridusmaastik muutunud ja vaevalt on vaimulikul kedagi vaja õpetada matemaatikas või põllumajanduses. Kindlasti aga Jumala Sõna ja meie lunastuse tundmises.
Lõpetuseks võime tõdeda — nimetame me kohalikku vaimulikku pastoriks, õpetajaks või preestriks — kõik need nimetused vastavad nii Uue Testamendi kui kirikuloo reformatoorselt mõistetud arusaamale. Kuna kõik need nimed kokku väljendavad seda, mida kirikuõpetaja oma ametivande järgi tegema peab. Õpetama, hingekarjaseks olema ja vanema ehk eestseisjana koguduse jumalateenistust juhtima.
Seega pole ka preestri nimetus mingi roomakatoliku kiriku pärisosa, vaid ühine kristlik pärand. Ilmselt viimatinimetatud põhjusel nägi ka kodumaa luterlik kirik end vabana seda koos õpetaja (mitteametlikult ka pastori) omaga koos tarvitama.
Preestri nimetus – kas roomakatoliiklus EELK-s?
Eesti kirikud | 09 Jul 2010 | EKEesti Elu
Eesti kirikud
TRENDING
