Mulle on aastate jooksul mitu korda silmade ette kerkinud pilt, kus Venemaa president riputab Konstantin Pätsi ametiraha pidulikult Eesti presidendile kaela. Loodan, et see pilt kunagi tegelikkuseks ei saa.

Eesti presidendi ametiraha on tõesti senini Venemaal ja asub kõrgesti hinnatud Moskva Relvapalati muuseumis. Jutte selle peatsest tagastamisest oleme kuulnud Eesti mitme valitsuse ministrite või muude ametnike suust. Nemad pole seda muidugi ise välja mõelnud, vaid vahendanud Vene kõrgete ametnike lubadusi. Need omakorda ei ole saanud otse öelda, et ei anna, kuigi veel kõrgemate juhtide poliitika on olnud just niisugune.

Väärtus või rüvetatud sümbol?

Eesti Vabariigi presidenti ehib praegu pidulikel sündmustel ametiraha asemel Maarjamaa Risti kett. Sellega autasustab uut presidenti tema eelkäija ja riputab aumärgi talle ametivande andmise järel kaela. Lahkuvale presidendile jääb tema kett alles. Niisugust tseremooniat saime alles hiljuti näha, kui Arnold Rüütel keti Toomas Hendrik Ilvesele kaela pani.

Tõelist Eesti presidendi ametiraha on kandnud ainult Konstantin Päts. Selle kujundas kunstnik Paul Luhtein ja tegemist on kalli ning väärtusliku kunstiteosega. Sakslaste eest põgenevad punased võtsid selle 1941. aastal Venemaale kaasa ning muuseumis seisab see alates 1963. aastast. Ajakirjanduse andmetel on ketti rikutud, keegi tundmatu on sealt vääriskivid varastanud. Kes seda enam teab, kelle käes kett üle kahekümne aasta oli või milliste muuseumitöötajate käest see läbi käis. Avalikkuse eest peidetud ja kinnises osakonnas olevat kunstiteost on ju kerge rikkuda.

Kui ametiraha jälle Eesti presidendi kaela saab, siis sümboliseerib see lisaks Eesti väärikusele ka läbielatud alandusi. Ehk on presidendil kasulik mõlemat meelde tuletada, kui ta oma ametiülesandeid täidab ja otsuseid langetab. Reliikvia tagasisaamine oleks Eestile kahtlemata võit, aga ainult siis, kui see toimub väärikalt.

President ei kerja

President Toomas Hendrik Ilves ütles ajalehele Põhjarannik, et Eesti riigi põhieesmärgid Venemaaga suhtlemisel ei ole muudkui sõjaeelse presidendi ametiraha tagasi küsida ning nõuda, millal ometi Venemaa meilt Nõukogude okupatsiooni pärast vabandust palub. Aina Venemaa palumine ei ole väärikas.

Küllap on Venemaal oma põhjused venitamiseks. Endine siseminister Margus Leivo (Rahvaliit) ütles Postimehele, et Venemaa kardab pretsedenti, mis sunniks tunnistama sõjaeelset Eesti Vabariiki ja Tartu rahu. Ka on Venemaal palju muudki kokkuröövitud vara ja nii võiks tekkida vajadus seegi õigetele omanikele tagasi anda.

Keskerakondlane Ain Seppik, teine endine siseminister, on presidendiga nõus – Eesti peaks olema väärikas. Eksminister puutus ametis olles ka ise ametiraha probleemiga kokku ja on pidanud oma lootustes pettuma.

Eesti on Venemaa kõrval väga väike maa. Enamasti teevad suured, mida nad ise tahavad ja väikesed peavad seda taluma. Moskvas hoitav ametiraha sobib Eesti ärritamiseks ja alandamiseks.

Ametiraha ei ole ka niisugune tähtis asi, mille pärast võiks teistelt riikidelt toetust paluda. Eestit on ju aidatud küll, aga siis on olnud mängus väga suured huvid, näiteks Vene vägede väljaviimisel Eestist.

Aeg võib muuta paljutki

Võib-olla tuleks presidendi ametiraha siis kergemini tagasi, kui Eesti näitaks selle suhtes ükskõiksust? Ehk on president Toomas Hendrik Ilvese arvamusavaldus Põhjarannikule samm õiges suunas? Muidugi on ka neid, kes peavad seda järjekordseks taganemiseks Eesti õigustest, millele võib järgneda mõni uus Venemaa poolne surveavaldus.

Aga aastad lähevad ja ehk ühel päeval Eesti president ei tahagi enam kanda okupantide poolt röövitud, lõhutud ja rüvetatud ametiraha. Võib-olla hakkab presidenti ehtima hoopis uus kett ja vana kohaks määratakse mõni väärikas Eesti muuseum? Nii saaks Venemaale märku anda, et pole meile nende armu vaja. Vana kett ei oleks enam vahendiks, millega Venemaa saab Eestit õrritada ja ärritada ning võidakse meile lihtsalt „hea tahte märgina” tagasi anda.

Märkmed: