Eiki Nestor, riigikogu esimees (SDE)
Kui Vabariigi Presidendi võimuses oleks muuta Eesti inimeste sündimuskäitumist, siis – olen veendunud – ilma igasuguse kahtluseta oleksid kõik kolm ametis olnud presidenti teadlaste tarka nõu kuulda võtnud, kirjutab presidendiks pürgiv riigikogu esimees Eiki Nestor vastusena Jaak Uibu avalikule pöördumisele.
Meie riigi presidendi ametivolitused on piiratud, mistõttu peredele suunatud toetusi või seadusi riigipea muuta ei saa. Eraldiseisvana ei tooks need ka tulemust. President saab muuta suhtumist, mis on väike, kuid vajalik samm soovitud eesmärgi saavutamiseks.
dr. Jaak Uibu
Lastega töötajat ei tohi diskrimineerida. Lapsed sünnivad armastusest, kuid laste kasvatamiseks tuleb vanematel käia tööl ja teenida raha. Koolieelikute vanemad kogevad tööle kandideerimisel tõrjumist: tööandja arvestab otsuse tegemisel töövõtja eesootavaid puudumisi laste haiguste tõttu. Mida rohkem on peres lapsi, seda suurem on lapsevanema haiguse tõttu töölt puudumine. Kui paljud tööandjad on valmis õige eesmärgi nimel mitte hoolima lisatööst töötaja asendamise korraldamisel ja eelistama lastega töösoovijat? Kui me soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, peaks see olema valdav suhtumine.
Töö peab tagama väärika äraelamise. Eestis on palju töökohti, kus makstav palk ei võimalda tasuda elusaseme üüri või soetuse, toidu ja muu hädavajaliku eest. Milline vastutustundlik inimene on valmis mõtlema pere juurdekasvule olukorras, kus pere olemasolevatest sissetulekutest ei piisa esmavajaliku katmiseks?
Riigi poolt makstav vanemahüvitis ja muud peretoetused aitavad peredel toime tulla lapse sünniga kaasnevast palgatulu ärajäämisest, kuid veelgi enam vajavad pered kindlustunnet, et korralikult tööd tehes teenivad nad piisavalt, et pidada ülal peret ja kasvatada lapsed täisealiseks. Täna makstav alampalk ei võimalda suuremates linnades eluaseme renti ega soetamist. Kui soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, tuleb meil töövõtjatele maksta palka, mis tagaks väärika äraelamise ning lubaks viia ellu unistuse lastega perest.
Kõik eestlased on teretulnud. Paljud naised ja mehed, kes on õppinud või töötanud välismaal, loonud pere ja soetanud lapsed, on kogenud koju tagasi pöördudes vaenulikkust. Keegi ei soovi, et tema lapsi narritaks võõra nahavärvi või muu välise iseärasuse põhjal. Mitmerahvuselised pered, kes eelistaksid elada meie riigis ja kasvatada oma lastest Eesti patrioodid, on sunnitud rumalat vaenulikkust kogedes lahkuma Eestist ja asuma elama mõnda teise sallivamasse riiki.
Lahkuvad ka pered, kus lapsi kasvatavad samast soost vanemad, kelle lapsed on kogenud halvustavat suhtumist inimeste ja kodanikuühenduste poolt, kes millegipärast arvavad endal olevat õigust kohut mõista teiste inimeste elukorralduse üle. Kas on mõistlik tõugata eemale need pered, kes soovivad kasvada eestlasteks pelgalt seetõttu, et see ei mahu osa meie kaaskodanike lihtsasse maailmapilti?
Kui soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, siis tuleks meil tervitada kõiki tagasipöördujaid ja siin elavaid kaasmaalasi, isegi siis, kui me ei suuda mõista, miks nad mõned valikud oma elus just sellised on teinud. Armastus, mis on suurem kui inimlik mõistmine, päästab maailma.
