Presidendiproua, kas kahtlustäratav või ainult pentsik?
Kui Eesti president, proua Kersti Kaljulaid Maksimoskvaja, jättis välja kuulutamata Riigikogus 29. mail vastu võetud kaitseväe korralduse seaduse ja pöördus riigikohtu poole taotlusega tunnistada see põhiseadusega vastuolevaks, süvendas see juba varem tekkinud tõsiseid kahtlusi ta arusaamisest ohtudest Eestile või halvemal juhul koguni ta lojaalsusest riigile mille president ta juhtub olema.
Õiguskantsler Ülle Madise leidis, nagu võis arvata, et seadus on põhiseadusega kooskõlas. See annab kaitseväele nende julgeolekuala kaitse eesmärgil samasuguse isikute varjatud jälgimise õiguse nagu on kaitsepolitseiametil ning politsei- ja piirivalveametil.
Lüngad presidendiproua taibus
Mingil arusaamatul põhjusel näib proua president arvavat, et Eestile polegi ohtu ja samuti, et Eestisse esimese Laari valitsuse poolt alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks põlistatud venelased erinevad oluliselt Venemaa venelastest. Need olevat presidendiproua arvates lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud. Nii ta vähemalt vastas selle aasta märtsis USA Fox News uudiste saate uudiste ankur Bret Baieri küsimusele.
Samas saates sai ka selgeks, et proua presidendil pole adekvaatset arusaamist NATO lepingu olulistest nüanssidest. Vastates Baieri küsimusele, kas ta arvab, et NATO riigid oleks nõus Venemaaga sõtta astuma Narva kaitseks, väitis proua president, et ta on kindel, et NATO tuleb appi. Baier üritas tal asjast paremini selgust saada tuues esile fakti, et senini on NATO lepingu 5 artiklit rakendatud ainult üks kord – kui USA nõudis abi, vaevalt vajalikku, pärast seda kui terroristid hävitasid New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse.
Et paremini aru saada paljude Eestisse põlistatud okupantide meelsusest ja nende suhtumisest eestlaste põlise kodumaa põliselanikesse – keda nad häbenematult fašistideks sõimavad, piisaks presidendiproual vaid lugeda, või lasta oma venelasest ja seega paremini vene keelt valdaval abikaasal lugeda, venekeelse Delfi kommentaariumeid, või vähemalt tutvuda sellekohaste rahva küsitlustega. Ta võiks ka meenutada 2009 aasta aprillisündmusi, kui üks mässu peakorraldajatest, Dmitri Linter, kuulutas Venemaa telekanalis, et Eesti seisab kodusõja lävel ja andis mõista, et paari päeva pärast näeb maailm hoopis teistsugust Eestit teiste valitsejatega.
Vaenulikud „vene kaasmaalased”
Osa Eestis asuvaid venelasi on ehk muutunud lojaalseteks Eesti kodanikeks aga enamik kahtlemata toetab Putini „rahvuskaaslaste poliitikat“ mis nõuab, et kõik venelased oleks lojaalsed Putini Venemaale oma asukohamaa asemel. Mitmed venelaste poolt valitud Eesti Vabariigi ametnikud on otseselt Eesti Vabariigile vaenulikud Putini toetajad. Yana Toom-Litvininova-Tšernogorova on hea näide. Suur hulk venelasi, kes söövad eesti leiba kahjuks ikka veel hammustavad kätt mis neid toidab.
Ainul naiivikud võivad arvata, et Eestile enam ohtu pole. Oht on tõsine ja see asub peamiselt Eesti piirides.
Eestisse põlistatud okupandid on Eesti ja eestluse püsimisele ohtlikud kahel viisil. Esiteks on nad muutnud ja muudavad iga mööduva päevaga üha enam Eesti rahvastiku koosseisu ning teiseks toetab suur osa neist Putini püüdlusi taas anastada eestlaste põline kodumaa.
Kõige paremate andmete põhjal tegutseb Eestis, per capita, rohkem vene luureagente kui üheski teises riigis.
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar väitis selle aasta 23. märtsil Maalehe arvamusartiklis, et „rahvusküsimuse aktuaalsust riikliku julgeoleku tagamisel tõestab veenvalt statistika: kuigi meie kaitsesüsteemis teenivad enamuses eestlased, on riigireeturite hulgas, vastupidiselt, suures ülekaalus vene rahvuse esindajad.” Ta leiab ka, et väga häirivaks on osutunud „loid ning ebaadekvaatne reaktsioon” spionaažijuhtumitele. Ta kritiseerib eriti tollast kaitseväe juhatajat Riho Terrast, kes eelmise aasta 6. septembri Postimehe artiklis, kommenteerides vähemalt viis aastat Eesti riigisaladusi Vene sõjaväeluurele edastanud poja ja isa Deniss Metsavase ja Pjotr Volini juhtumit, väitis: „me peame tegema kõik selleks, et suudame seda haava ravida”, aga ei öelnud sõnagi sellest, kuidas see haav tekkis ning kuidas tagada uue sarnase mittetekkimist.
Emeriitprofessor Mikelsaar soovitab, et riigisaladuse hoidmise ja kasutamisega seotud ametikohtadele tuleks lubada ainult põhirahvuse esindajaid ja seejuures pelgalt sellel maal saadud sünnipärase kodakondsusega isikuid.
Kodukootud sisevaenlased
Kahjuks on agaralt tegutsemas ikka veel ka paljud eesti soost kvislingud, nõukogude aegsed okupatsioonivõimude truualamlikud teenrid. Mõne endise kommunisti ajupesu oli nii põhjalik, et nad teevad seda veendumusest, mõni on šantažeeritav, aga peamine reeturite motiveering on siiski raha.
Endine Eesti ja NATO saladuste valitsuse juhataja Herman Simm on pärast kauaaegset riigireeturi karjääri lõpuks ometi trellide taga. Võib aga karta, et tema oli jäämäe veepealne osa. Endine kapo ülem kes oli muide „endine” ka okupatsiooni päevist, mil ta oli Kingissepa rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitja poliitilise kasvatuse alal, kinnitas 17. juuni 2013 Päevalehe artiklis: „Tõenäoliselt on Simme meie seas küll ja küll.”
Meie sõjaväeluure õigusi kärbiti mingil kahtlasel põhjusel just siis, kui nad hakkasid Simmi uurima. Kas on võimalik, et president Kaljulaid otsustas mitte kinnitada kaitseväe varjatud jälgimise õiguse seadust eesmärgil takistada niihästi võõrriikide kui ka kodukootud sisevaenlastest agentide paljastamist?
Eesti riigikaitse huvides peaks teenima kaitsejõududes ja õigusorganites ainult inimesed, kelle lojaalsuses Eesti Vabariigile pole kahtlust. Veelgi parem oleks, kui samad tingimused saaks määrata valitsuse ja riigikogu liikmetele ning teistele riigiametnikele.
Eesti president siunab Eesti valitsust
Äärmiselt kummaline on ka see, et presidendiproua, keda rahvas pole valinud, peab vajalikuks oma välisreisidel kritiseerida rahva poolt valitud ja demokraatlikult ametisse määratud Eesti Vabariigi valitsuse liikmeid.
USA ajakirjale Foreign Policy antud intervjuus pidas proua president vajalikuks teatada, et ta vihkab Eesti Konservatiivset Rahvaerakondaja ja 18 septembril Ukrainas viibides pidas ta vajalikuks väita Euroopa Liidu teemasid kajastavale väljaandele, et Eesti siseminister Mart Helme on ebakompetentne.
Vajame rahva poolt valitud presidenti!
Eestlastel pole kahjuks presidentidega vedanud. Võib arvata, et peamine probleem seisneb selles, et senini pole eesti rahvas saanud ühtegi valida. Kersti Kaljulaidile kukkus presidendiamet sülle kahe kokkusattumise tõttu.
Esiteks tahtis Lihulas asuva Vabadusvõitlejate mälestussamba vägivaldselt eemaldanud ja seetõttu Lihula lihunikuna tuntud poliitik Juhan Parts oma Eestis järjest tulisemaks muutuva jalgealuse Brüsseli kullaaugu vastu vahetada – selleks oli vaja Eestist pärineva euroametniku koht vabastada.
Teiseks, ükski presidendiks kandideerija ei saavutanud vajalikku häälteenamust valimiskogus. Eesti vilets ja vigane põhiseadus mingit lahendust sellisele olukorrale ei paku.
Tolleaegne reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas salgas, et eurokraadi amet oli juba Partsile määratud, liputas teiste parteide tuusade ees võimalust saada see endale ja saavutas selle nipiga küllaldase poolehoiu Kaljulaidi euroameti koha vabastamiseks ja ta presidendiks valimiseks.
Meie kummaline presidendi ametisse määramise protseduuri alusel langeski presidendiamet sülle varem üldsusele tundmatule, multi-kulti pereväärtustega, kolmanda järgu eurokraadile. Kui hiljem selgub, et sel moel presidendiks määratu on kas kahtlustäratav või veider, ei võimalda meie põhiseadus teda ka ametist vallandada.
Näib, et seni kuni põhiseadus on muudetud, et anda rahvale õigus president valida, saame me endid ainult lohutada teadmisega, et meie presidendist midagi eriti olulist ei olene.
