Jüri Toomepuu
Presidendivalimised Eesti moodi
Eestlastel on põhjust endile tunnustavalt õlale patsutada ja üle hulga aja endid jälle väsimatult kiita.
Meie kummaline presidendi ametisse määramise protseduur pole kindlasti mitte kiiduväärt selle tõttu, et Riigikogu määras presidendiks varem üldsusele tundmatu, multi-kulti pereväärtustega, kolmanda järgu eurokraadi – ühe kolmekümneviie tuhandest Euroopa Liidu ametnikust. Seda mitte. Pole ju eriti tähtis, kes meie toredaid pingviinide paraade korraldab, või presidendi hulgalise 62-liikmelise hooldajate parmase poolt valmistatud kõned ette loeb.
Palju tähtsamad on kõik positiivsed, lausa rõõmustavad seekordse presidendi ametisse määramise kõrvalmõjud, kogu meie presidendi tralliga seotud sündmuste ahela toredad tagajärjed. Trall ise on ka muidugi kiiduväärt. Ajal kui paljudel napib igapäevast leiba, on vähemalt hea kui saab tsirkust.
Kõige rõõmustavam on muidugi see, et presidendiks ei saanud ennast agressiivselt peale pressinud kahtlase minevikuga Marina Rajevskaja Kaljurand, kümne miljoni dollari mehena tuntud Kallase perekonda lapsendatud Siim-Simeon, kelle skandaalidest kubisevas minevikus ja VEB fondi suurvargusega seotuses kahtlusi pole, ega Ühtse Venemaa liitlane Mailis Reps-Repšš.
Õnneks pole venelane ka enam Eesti Vabariigi välisminister. Hapu näoga Jürgen on igal juhul palju etem kui irvitava lõustaga Marina.
Rõõmu teeb muidugi ka see, et äsja lõppenud presidendi trall demonstreeris meie kummalise valimisseadusega võimule tõusnud ja võimul püsinud parteituusade saamatust ja lõi mõrasid võimuparteidesse. Kui oleks võimalik asendada tahtejõuetult tatsuv Taavi mõne võimekamaga, kui intriigitsev, neljas kuriteos süüdistatu Edgar Burešin lõpuks ometi läheks pajukile või trellida taha, või kui tekiks vähemalt lootus, et Eesti rahvuslasi oksega võrdlev, seetõttu Sotsinovski-Oksenovskina tuntud, korruptandist papa rahadega omale partei ja tulusa poliitiku äri ostnud Jevgeni areenilt kaoks, siis tõuseks ka lootus, et eestlaste põlve on veel võimalik parandada.
On ka hea, et presidenditrall tõi teravalt esile veel ühe paljudest vigadest Eesti viletsas ja vigases põhiseaduses. Meie põhiseaduse sätete kohaselt on võimalik, et ükski kandidaat ei saa vajalikku häälte enamust üheski valimisvoorus ja Kadriorus pesitsevat presidenti polegi võimalik uuega asendada. See tegi puust ja punaseks ka kõige puupäisematele partokraatidele ja poliitbroileritele vajaduse meie viletsat ja vigast põhiseadust parandada. Imedesse uskujad võiksid isegi loota, et see uue demokraatliku põhiseaduse ja valimiseadusega asendatakse.
Presidenditrallil olid ka majanduslikud hüved. Meie kollane ajakirjandus sai tasuvat teenistust paljudest jõukamatest parteidest, jõukamaid kandidaate ülistavatest tellimusartiklitest. Küllap pudenes ka mõnele valimiskogu liikmele hüvitis, mis aitas tollel oma elujärge parandada ja lahke kandidaadi poolt hääletada.
Kasulik mõnele ambitsioonikale parteisulasele on muidugi ka see, et nüüd avanes jälle üks kullaauguna tuntud EL ametikoht. Küllap see aitaski ustavate parteisulaste toetust Kerstile koondada.
Õnnitleme uut presidendiprouat, Kersti Kaljulaid Maksimovskajat. Talle õnn mitte ainult ei naeratanud, see lausa lõkerdas.
Kuna peatselt lõpeb ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni ametiaeg, peaks nüüd juba suurte kogemustega, kiire karjääri redelil tõusjana tuntud Kersti kindlasti ka sellele ametile oma kandidatuuri esitama. Kuigi ÜRO Julgeolekunõukogu näib juba pooldavat ÜRO põgenike komissari, Portugalist pärinevat Antonio Guterresit, on Kersti veenvalt tõestanud, et tuntumaid, suurema toetusega kandidaate võib ta mütsiga lüüa. Kindlasti pälvib ta meie ambitsioonikate parteituusade toetust – nii vabaneks ju jälle presidenditool!
