Me ei tohi olla rahul vaid sellega, et eesti keel on meie põhiseadusesse kirja pandud, keele kaitsmine peab endas kätkema ka ettevaatavat hoolt oma keele pärast, rõhutas president Ilves, lisades: “Jah, meie eesti keel on kaitstum ja kasutatavam kui ei eales varem. Kuid just seetõttu peame hoolitsema oma keele olukorra pärast kaugemale tulevikule ette mõeldes. Seda ei tee meie eest mitte keegi, see on meie endi ülesanne. Me ei tohi kunagi unustada, et Eesti on ainuke paik maailmas, kus me saame igapäevaselt kõnelda eesti keelt ja olla olemas eesti keeles. See on ainuke koht, kus eesti keel saab kasvada ja kesta.”
Keele tuleviku eest hoolitseda ja ennast selle kandjaina kindlana tunda saame vaid oma emakeelt pidevalt arendades ja elavana hoides, meie sõnavara pidevalt laiendades ja uuendades ning toetades igati eesti keele arengut teaduskeelena, kõneles riigipea, sest siis ei taandu meie keel auditooriumitest tagatubadesse.
“Eesti keel on üle elanud rohkem kui ühe normeerimispalaviku ja seejärel ikka voolanud sinna suunda, kuhu elu ise on teda kandnud,” ütles president Ilves. “Ma ei taha sellega öelda, et normeerimine on üldse tarbetu. Vastupidi – paistab, et just neil aegadel, mil keelt on ohustanud tugevam surve väljast, on seda ka rohkem ja selgemalt normeeritud. Võimalik, et ülenormeerimise näol ongi olnud tegu ühe keelepoliitilise enesekaitse vormiga olukorras, kus kodanikult on vaba otsustusõigus röövitud ja tema ainus kaitse ongi viide normile.”
Vabaduse olukorras on fanaatiline korrapartei mistahes teemal alati kaotaja pool, kinnitas riigipea.
“Asjaolu, et keelenormide üksikasjad pole fikseeritud seadusega parlamendis, ei saa üht keeleõpetajat kuidagi takistada olemast oma klassiruumis autoriteet. Selline, kes vastavalt oma veendumustele suletuse-avatuse ja alahoidlikkuse-uuendusmeelsuse skaalal valib oma keeleõpetuslikud positsioonid lubatud vahemikes. Ning kes nende raamide piires kehtestatud nõuete täitmist siis ka asjakohase täpsusega hindab,” rääkis president Ilves.