www.DELFI.ee
President Ilves: eetikakoodeksi parlamendile saab koostada ainult parlament ise.
Foto: Ilmar Saabas
President Toomas Hendrik Ilves rõhutas Riigikogu uue tööaasta avaistungil riigi usaldusväärsuse tähtsust ning väljendas muret erakondade rahastamise osas.
Hea Riigikogu, mu daamid ja härrad.
Täna teie ette astudes olnuks mul võimalik minna kergema vastupanu teed, rääkida pikalt parteide rahastamisest, anda kõigele karm ja hukkamõistev hinnang ning pälvida suure osa meedia ja avalikkuse aplaus.
Jah, ma kavatsen ka erakondadest ja rahast rääkida, ent teen seda veidi hiljem ning veidi teises võtmes ja tonaalsuses.
Esmajoones teen aga seda, mille eest ei kiideta. Ma kiidan teid, austatud Riigikogu liikmed, selle töö eest, mida siin kümnekonna päeva eest tegite, kui ratifitseerisite Eesti Vabariigi nimel Euroopa Stabiilsusmehhanismi lepingu.
Ma peatun edaspidi ka sellel, miks seda lepingut vaja on. Aga mulle avaldas muljet see viis, kuidas Riigikogu oma tööd korraldas ning koos sellega kummutas arvamuse, justkui oleks Eesti parlament taandunud valitsusest tulnud eelnõude vaikivaks heakskiitjaks.
Meie põhiseaduse järgi on rahvas delegeerinud võimu teile, mu daamid ja härrad, ning te kasutasite seda võimu. Te muutsite põhjalikult ja sisuliselt seda dokumenti, mis algselt teieni jõudis. Te rookisite sealt välja pahelise õigusloome tunnused, mida nii mina kui paljud õigusteadlased on parlamendile aegade jooksul ette heitnud.
Ma tänan teid selle eest.
Hea Riigikogu, hea Eesti rahvas.
Ükski riik ei saa tänapäeval üksi oma rahvale heaolu ja turvatunnet pakkuda. Ei Ameerika Ühendriigid, Hiina, Venemaa ega Saksamaa. Meeldib see meile või mitte, aga majanduse ja julgeoleku asju otsustatakse riikide ühendustes.
Eesti peab oma valikud tegema selles maailmas ja praegu. Me ei saa muuta maailma üldisi reegleid, me ei saa muuta oma asukohta, aga meil on sõna- ja hääleõigus selles riikide ühenduses, kuhu kuulume.
Kas Eesti saaks sulguda enesesse, jääda kõrvale Euroopast, seejuures uuesti vabadust kaotamata, langemata tagasi meile võõrasse kultuuriruumi ja viletsusse? Vastus on ei. Eesti ja kõikide väikeriikide huvides on tugev Euroopa, kus arvestatakse ka väikeriikide rahvuslikku identiteeti.
Niisiis: me ainus võimalus on valida parimad partnerid. Ja Eesti ongi valinud parimad partnerid. Meil on vaja rahu, vabadust, euroopalikku hoolivat kultuuri.
Kõik riigid pingutavad selle nimel, et hoida enda lähedal riike, kes jagavad nende eesmärke ja mõttelaadi. Nad teevad kompromisse, oma suurusele ja rikkusele vaatamata.
Euroopa Liit on olnud me eesmärk viimased 20 aastat. See paleus - jõuda tagasi Euroopasse, oma ajaloolisesse päriskoju - kehutas meid ligi 15 aastat takka, ehitama oma riiki selliseks, et see sobiks Euroopa mustrisse.
Kui küsida, kas meil on läinud hästi?
Jah, minu meelest küll. Eestil on läinud palju paremini, kui enamikul neist riikidest ja rahvastest, kes said võimaluse enam kui kaks aastakümmet tagasi ise oma tulevikku valida.
Ma ei hakka siin rehkendama raamatupidaja kombel, mitu miljardit eurot või krooni me oleme Euroopa Liidust saanud ja kui palju oleme vastu andnud.
Raha on tähtis, ent euroopalikku elulaadi, meie ühiskonda valitsevaid väärtusi ei saa rehkendada ainult rahasse.
Ma tean, et me peame oma saavutusi üha enam iseenesestmõistetavaks. Paljud usuvad, et just Eesti laulev revolutsioon kukutas kokku Nõukogude Liidu. Paljud usuvad, et just meie säästlik suhtumine näitab edasiseks teed kõigile meie Euroopa sõpradele.
Unustame hetkeks selle enesekeskse eduhinnangu, mis meid soojendab, olgugi, et selles on rohkem kui vaid terake tõtt. Ja võtkem omaks, et me oleme seal, kus täna oleme, tänu sellele, et me oleme Euroopa Liidus, NATOs, eurotsoonis. Et meil on väärt sõbrad, liitlased ja partnerid. Hinnakem ausalt seda kõike ja siis mõelgem, mõelgem sügavuti, kas oleme valmis sellest loobuma. Kasvõi nõnda, et me oma otsustega asume nõrgestama Euroopa Liitu ja eurotsooni.
Hea Riigikogu.
Kõnealuse ESMi sisulist arutelu varjutas nii siin kui pea igas kodus väga lihtne, emotsionaalne ja eksitav küsimus: miks peab eurotsooni liikmesmaade kontekstis suhteliselt vaene Eesti kinni maksma meist rikkamate riikide viletsa eelarvedistsipliini ja üle oma võimete elamise? Ja kelle arvelt see raha vajadusel välja makstakse?
Kui sellised eksiarvamused on saavutanud nõnda suure levi, oleme me kõik midagi tegemata jätnud. Ja siin tahan, austatud Riigikogu liikmed, ka teilt tõsiselt küsida: kas olete oma valijatele järjekindlalt selgitanud, mis on ESM-i sisu, mida see tähendab pankroti serval olevatele riikidele ja mida - mis on kõige olulisem - see tähendab meile.
Kui selgitused oleksid olnud piisavad, ei oleks taolisi laialt levinud eksiarvamusi.
Lõppastmes peame küsima: kas euroalasse kuulumine on Eestile kasulik või kahjulik ning kas tugev ja ühtne Euroopa Liit on Eesti rahvuslikes ja riiklikes huvides?
Minu vastused neile küsimustele on ühesed ja selged: jah, Eestile on kasulik tugev ja toimiv Euroopa Liit. Jah, euroalasse kuulumine – ning sellest loogiliselt tulenevalt ka euroala püsimine – on Eestile kasulik.
Kasvõi ainuüksi seetõttu, et taastus välisinvestorite usk ja kadus devalveerimise surve, millele järele andes kaotanuks märkimisväärne osa inimestest oma kodu. Meil ei ole võimalik oma kaupu ja teenuseid müüa, kui me partnerid on pankrotis. Kui me ei saa müüa, ei ole mõtet ka toota, ja kui toota pole mõtet, pole tööd. Kui tööd ei ole, ei ole heaolu ega ole ümberjagamisegagi võimalik aidata, sest riigieelarve kuivab lihtsalt kokku.
Inimestel on loogiline küsimus: kas Eesti oleks saanud kuidagi teisiti käituda? Mõistlikumalt? Targemalt tulevikku vaadates? Mis on alternatiiv?
Eesti rahvas on eeskujulikult haritud ja tark, Eesti rahvas väärib ausat selgitust. Me kõik muretseme ju kogu südamest.
Kahjuks pole ESM-i ja Euroopa Liidu vastased sõnastanud ühtki läbi mõeldud alternatiivset Eesti arenguteed.
Jälgides Eesti kiiret taastumist 2008. aastal vallandunud globaalsest finants- ja majanduskriisist, on võimatu mööda vaadata neist asjaoludest, mis taastumisele kaasa aitasid.
Esmajoones pean siin silmas väga praktilist asja ehk raha: see, et Eesti sai kasutada Euroopa Liidu eelarve raha ning oskas seda raha hästi kasutada, päästis meie majanduse ja riigi hullemast.
Teiseks, meie asukoht ja meie kaubanduspartnerid. Eestit aitas meie ettevõtjate kiire kohanemine muutustega, ning see, et meie kaupade peamised ostjad elavad Soomes, Rootsis ja Saksamaal, ehk siis neis riikides, keda finantsraputused ja majandusraskused suhteliselt vähe puudutasid.
Nendest asjadest, meie Euroopas olemise mõttest rääkimine, on iga poliitiku, mitte vaid presidendi esmane töökohus. Võime olla kindlad, et Euroopa Liidu ja eurotsooni tulevikust räägitakse lähematel aastatel väga väga palju. Olgem siis selle arutelu aktiivsed osalised.
Mu daamid ja härrad
Seoses finantskriisiga on väga palju räägitud, et see oli eelkõige väärtuste kriis ja usalduse kriis. Raha ja pangandus laiemalt püsib usaldusel. Kui lühiajalise kasu nimel hakatakse võtma liiga suuri riske, siis usaldus kaob ja kogu süsteem kukub kokku.
Kaob usaldus pankade vastu. Kaob usaldus nende riikide vastu, kes elavad laenuraha arvel.
Usaldus kaob nende riikide vastu, kes küll lubavad, ent jätavad kohustused täitmata. Usaldus kaob nende vastu, kes pole oma raamatupidamises olnud ausad.
Nüüd ongi ebaaususe ja üle jõu elamise kibedad viljad käes: valetati partneritele, valetati pankadele, kes andsid ausa raha- ja majanduspoliitikata riikidele laenu. Seda laenu ei kasutatud mitte innovatsiooniks, vaid jooksvate kulude katteks.
Riigi elanike tegelik tootlikkus ja sissetulek ning laenuraha arvel saavutatud võltsheaolu olid teravas vastuolus. Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua, teame ju kõik. Nii et meil pole põhjust kadestada hätta sattunud riike ega nende kodanikke.
Sellega on kaasnenud usalduskriis ka neis riikides endis. Ka riigid ja rahvad püsivad usaldusel. Eriti väikesed riigid ja ühiskonnad, sealhulgas ka Eesti.
Eestil on läinud iseseisvuse taastamise järgsetel aastakümnetel oma saatusekaaslastega võrreldes hästi. Mõned põhjendavad meie edulugu sellega, et Eestil säilis okupatsiooni ajal iseseisvusaadet kandnud põlvkond. Mõned viitavad meie rahvuslikule identiteedile ja isegi nõukogude korra kiuste säilinud kodanikuühiskonnale.
Vähem tähtis pole Eesti rahva usk oma riiki, perekonda, kaaskodanikesse ning tahe oma rahva käekäigu paranemisse iga päev ausa tööga panustada. Oleme uskunud oma riiki ja, kuigi see võib täna kõlada võõristavalt, oleme rahvana usaldanud ka neid inimesi, kelle oleme valinud oma riiki juhtima.
Oleme usaldanud oma poliitilist süsteemi rohkem, kui nii mõnigi teine rahvas, kellega vabanesime nõukogude okupatsiooni alt ühel ja selsamal ajal. Ja kui vaadata Euroopas ringi, siis ka siin on usaldus oma riigi vastu üks kõrgemaid. Ka Euroopa Liidu ja euro suhtes.
See usk ja usaldus on meie suurim väärtus, meie kapital. Me ju näeme, mis toimub neis riikides, kus usaldus on kadunud. Seda usaldust, seda usalduse kapitali, peame hoidma, kõigi raskuste ja kiusatuste kiuste.
Hea Riigikogu,
Vastutus selle usalduse hoidmise eest lasub igal Eesti elanikul, igal Eesti kodanikul, ka kunstnikul, ärimehel või Tartu-Tallinna maanteel sõitval autojuhil. Aga kõige enam vastutavad selle usalduse hoidmise eest meie poliitikud mistahes võimu tasandil. Vastutab president, vastutate teie, head Riigikogu ja valitsuse liikmed, vastutab iga kohaliku võimu esindaja, vastutab iga ametikandja.
Mistahes mäng selle usaldusega nõrgestab, õõnestab ja kahjustab Eestit ning lõpuks võib ka hävitada meie kõikide ühise riigi. Selleks pole rahvas küll kellelegi oma võimu delegeerinud.
Ja seetõttu olen ma väga mures, kui poliitika ja raha seosed ei ole laitmatult selged ja läbipaistvad. Olen mures, kui valijad ja rahvas hakkavad kahtlustama, et parteid ja nende esindajad riigivõimu asutustes elavad mingite oma, vaid neile endile teada olevate ja kehtivate reeglite järele.
See ei ole enam meie unistuste Eesti, kus arvatakse, et võim on mingi suletud kast, klann või kartell.
Vabas ühiskonnas ei saa võimukohad olla suletud. Vastupidi: alati peab säilima terve konkurents, aus kriitika, selge vastutus. Erakondade rahastamise süsteem, valimiskorraldus ja parlamendi töökord on hakanud konkurentsi piirama, valimisolukorras on tekkinud koguni kõlvatu konkurents. See ei meeldi Eesti inimestele. Ja õigusega ei meeldi.
Umbusku ja pettumust on lubamatult palju, liiga palju just sel aastal. Sellega käib kaasas viha. Jälgin murega seda tooni ja emotsiooni, mis kannab meedia ja valitsuse vahelist arvamustevahetust.
Vahel tundub, et siin pole eesmärgiks enam mitte riigi arengu ees seisvate valikute selgitamine, vaid püütakse teineteisele haiget teha. Meelega. Ja võimalikult palju.
Olen viimasel ajal lugenud päris palju, kuidas presidendivalimisteks valmistuvas USAs on nii meedia ja poliitikute ning poliitikute omavaheline kurjustamise, mõnitamise ja solvamise eskaleerimine hävitanud võimaluse leida kompromisse, hädavajalikke kompromisse, et seda riiki ja rahvast raskustest välja aidata.
Seal võetakse kontekstist välja lauseid ja tümitatakse üksteist ning omavaheline rääkimine muutub võimatuks. Keegi ei kuula enam sisulisi argumente, arutelu asemel on ärapanemise võistlus.
Hea Riigikogu, hea Eesti rahvas, kas me mitte ei liigu samas suunas?
Ühel hetkel saab sellest allakäiguspiraal. Ja koos sellega tekib põlgus meie poliitilise süsteemi, demokraatia ja Eesti riigi vastu. Tekib see, mille kohta oleme lugenud ajalooraamatuist ning mida näeme juhtumas paljudes riikides, mis – ja mitte juhuslikult – vajuvad üha sügavamale majanduskriisi sohu.
Sest kui riik ei ole enam oma ja usaldusväärne, siis kaotavad ka kodanikud soovi selle riigiga tegemist teha, sellega ausalt suhelda. Siis muutub kangelaseks see, kes suudab seda riiki ning riiki esindavaid poliitikuid ja ametnikke kõige kavalamalt alt tõmmata.
Head sõbrad.
Nii nagu Eesti on oma, on kogu Euroopa oma murede ja rõõmudega oma, ja sellesse tuleb ka nii suhtuda. Hoolega. Vastutusega, nagu vabadele inimestele kohane. Vastutades oma sõnade ja tegude eest, hoiame oma vabadusi ja demokraatliku riigi hüvesid.
Muu hulgas hoiame oma vabadust arvustada vahel sõnu valimata poliitikuid ja riigivõimu, kartmata, et meid selle eest karistatakse.
Aga hoidkem need etteheited puhkudeks, kui poliitikud ja riigivõim selleks tõesti põhjust annavad. Näiteks siis, kui me valitud rahvaesindajad - võimu mistahes tasemel - suhtuvad lugupidamatusega kodanikesse, ei võta kuulda nende õigustatud või isegi õigustamata kaebusi, ega seleta oma otsuseid.
Siis on irdumine riigist ja rahulolematus võimuga paratamatu.
Kui poliitikud kurdavad, et neile tehakse liiga, siis võib sageli öelda, jah, tehaksegi. Ent see on varasema suhtumise tulemus, kumulatiivne vastumeelsus, mis lõpuks väljendub ülepingutatud reaktsioonides. Ent ebaadekvaatne võib see ehk tõesti olla üksikjuhtumi korral, ent laiemas ja eelnevat konteksti arvestades paraku täiesti ootuspärane.
Head kaasmaalased.
Kui riik kodanikega ei arvesta, siis on demokraatlikus riigis süü alati kahepoolne. Kui kodanikud, vabakond, vabad kodanikud ise midagi ette ei võta, end vabandades ja vastutusest vabanedes öeldes, et „ah, mina küll poliitikaga ei tegele“, või et kui ma oma elukeskkonna paremaks muutmisega muutun ise, hoidku Jumal selle eest - poliitikuks!, siis jääbki meie eest otsustajate tegevus ainuõigeks.
Meile jääb kodanikena, vabade inimestena õigus olla pettunud ja olla kriitiline.
Aga me ei pööra selga Eestile, oma riigile. Ja siin meie, vaid meie ise otsustame, missugust poliitilist kultuuri ja riigielu õhustikku me tahame.
Kas bütsantslikku hirmuõhkkonda, kus kodanikke käsitletakse omandi ja orjadena?
Või sellist kavaldamist, kus seadused väänatakse poliitikute himudele vastavaks ning millest seejärel võtavad eeskuju kõik ühiskonna liikmed.
Või, nagu mulle tundub, tahame ja nõuame, tõesti – nõuame ja ka töötame selle nimel – põhjamaist ausust ja läbipaistvust, kus riik on meie ühine omand.
Siit tuleneb ka mu vastus põletavale päevaküsimusele, kas üks minister peaks ametist tagasi astuma.
Otsest kohustust tal selleks ei ole. Uurimine käib ja pole teada, kas asi üldse jõuab kohtusse. Me võime tuua palju näiteid teistest riikidest, ka Euroopa Liidust, kus ministrid, ka peaministrid ja presidendid, on olnud aastaid uurimise all, ent nad pole oma ametist loobunud.
See valik on ministri oma, tema valitsuskaaslaste ja tema erakonna teha. Ma loodan, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne. Ja usaldus, nagu ennist ütlesin, on Eesti kapital, mille mahalaristamist ei ole võimalik sallida.
Hea Riigikogu.
Usaldusega pole Euroopas praegu kõik korras. Ja nii peame muretsema asjade pärast, mis veel eile näisid loomulikena.
Aga eelkõige peame muretsema selle eest, et suudaksime hoida Eestit parimas võimalikus vormis. Õigel teel, kui lubate. Me peame taastama usalduse nii hästi ja ruttu kui vähegi suudame: tuleb lõpetada alatute võtetega üksteise ületrumpamine, me peame suhtuma rahvasse suurima võimaliku austuse ja tähelepanuga, leidma võimaluse toetada neid, kes on hädas, kinnitada ka nende usku Eesti tulevikku.
Seda ülimat soovi ja ülesannet on me rahvas alati sõnadetagi teadnud.
Ma tänan.
