Jaan Kross 2005 suvel. Foto Paavo Loosberg
Täna meie hulgast lahkunud kirjanik Jaan Krossist sai klassik juba eluajal. Ta oli kõige enam, kui mitte enim loetud ja tõlgitud eestlane maailmas. Tema loomingu järgi teab muu maailm Eestit ja eestlasi.
Kogu Krossi looming keskendus oma rahvale ja riigile. Ajalugu taastava ja komponeeriva loojana leidis Kross eestluse juuri sealtki, kuhu teiste pilgud varem ei ulatunud. Ta kirjutas noist asjust siis, kui see meie rahvale oli väga raskeks tehtud ning viisil, millest lugeja ometi ühemõtteliselt aru sai.
1920. aastal sündinuna kuulus Kross ühtaegu kõige õnnelikuma, samas kõige traagilisema saatusega Eesti põlvkonda. Ta sündis ja kasvas üles, sai parima võimaliku hariduse iseseisvas Eesti Vabariigis, lõpetades Westholmi Gümnaasiumi ja astudes 1938. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.
Aga ta nägi ka meie iseseisvuse kaotust. Eesti aateile kindlaks jäädes, ühe ja sellesama asja eest - tegevus Eesti Rahvuskomitees - tuli Krossil kannatada nii natside kui kommunistide vangistuse ja küüditamise läbi. Mõlema kuritegeliku rezhiimi ühesugune käitumine pani meistri enda hiljem sageli muigama, nägema ja näitama ajaloo irooniat.
Krossi looming aitas Eesti rahval säilitada iseolemise tahet, meie keelt ja kultuuri. Ta oli üks nendest, kes hoidis rahva vaimuvärskust ja seadis meid valmis kasutama võimalust Eesti iseseisvuse taastamiseks. Sõna ja mõtte jõuga tehtu eest omistas president Lennart Meri Jaan Krossile Riigivapi I klassi teenetemärgi.
Rahva kirjanik on lahkunud. Need, kes temaga koos pikka teed käisid, ja need, kellele ta teed näitas, jäävad teda siira tänu ja austusega mäletama.
Minu südamlik kaastunne kuulub Jaan Krossi perele ja tema lähedastele.