Eesti riikliku iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul Kadriorus 20. augustil 2010: "Head sõbrad. Tere, ja tänan, et oleme jälle kord siin ja üheskoos.

Nagu sel puhul juba neljandat korda tavaks, ütlen sissejuhatuseks mõned mõtted, mida pean oluliseks just täna, 20. augustil 2010. Päeval, mil Eesti on olnud 19 aastat uuesti vaba.

Juba täna võime ühiselt nentida, et Eesti on oma esimese arenguetapi üle elanud ja hästi hakkama saanud. Üks oma riigi taastamise kinnismõtteid – hirm kunagi olnu kordumise ees ja sellest johtuv soov mitte korrata eelmise iseseisvuse ajal tehtud vigu – on tänaseks oma tähtsuse minetanud.

Eelmise sajandi 30ndatel aastatel valisid Eesti toonased juhid isolatsiooni. Arvati, et Euroopas ja maailmas toimuv meid ei puutu. Arvati et jaanalinnulikult pea liivas hoidmine ja autarkiline lähenemine ongi iseseisvus, ja et sellest piisab. Arvati, et avatus, kriitika ja vaba ajakirjandus pigem segavad tarka juhtimist, mitte ei stimuleeri debatti riigi võimalike arengusuundade üle. Arvati, et kultuur ja riik on täiesti eraldi seisvad asjad.

Head sõbrad.

Eesti iseseisvuse taastamine ja riigi ülesehitamine põhines teistel alustel. Esiteks, ja vist mõneti ootamatult, kandsid vabaks saamise soovi just loomeinimesed. Neljakümne kirjaga julgesid nad väljendada oma südamevalu rahva ja keele püsimise pärast. Kaheksa aastat hiljem ütlesid nad loomeliitude pleenumil juba avalikult välja oma rahulolematuse kõige selle suhtes, mis johtus okupatsioonist ja sellega kaasnevast demokraatia puudumisest.

Oma ligi inimpõlve kestnud uue vabaduse ajal oleme varasematest kurbadest kogemustest õppinud. Oleme neid kasutanud teekaardina, et teha asju teisiti ja õigesti.

Tunnistagem enestele: kõiges, mis puutub sõnavabadusse, läbipaistvasse riiki ja tärkava kodanikuühiskonna kaasamist riigi ellu, on Eesti saavutanud palju rohkem, kui peaaegu kõik me saatusekaaslased. Oleme kohati saavutanud rohkemgi kui need riigid ja ühiskonnad, kel õnnestus Teise maailmasõja järel elada demokraatia tingimusis.

See ei anna meile loomulikult põhjust endale kogu aeg rahulolevalt õlale patsutada. Kuid tunnistagem, et oleme midagi saavutanud, millegagi hakkama saanud. Me ei pea häbenema.

Eesti üleminekuperiood – õigemini tagasi tulemise, Euroopasse naasmise ajastu –, on läbi. Koos sellega peaks olema kadunud ka alus neilt hirmudelt, et Eesti Vabariik ei õnnestu. Et kõik on kahtlane pühapäevani, 10nda novembrini 2013. Päevani, mil taastatud Eesti riigi eluiga ületab meie esimese vabaduse eluea.

Ma mõistan, et kui Eestil läheb halvasti, nagu kahel viimasel aastal meie majanduses on juhtunud, et siis valitseb morn meeleolu. Aga miks olime mornid ja mahategevad ka siis, kui kõik läks hästi? Miks kuuleme ja loeme valdavalt negatiivseid hinnanguid ka nüüd, kui hakkab tasapisi paremaks minema? Kas ainult seetõttu, et me ihkame veelgi paremat ja jõukamat tänapäeva ja homset. Või pigem põhjusel, et me siiski ei usu oma riiki, oma hakkama saamisse, ning pelgame, et kõik läheb niikuinii halvasti.

Ilu on sageli vaataja silmades, mistõttu on raske objektiivselt hinnata ka meie saavutusi ja vigu. Kõiges inimese poolt loodus on võimalik leida vigu. Neid tuleb otsida, sest vaid aus kriitika laseb muutuda, leida uusi ja paremaid lahendusi.

Jah, me oleme kohale jõudnud. Kuid see ei ole ajaloo lõpp, nagu tavatseti maailma asjades arutleda 20 aastat tagasi.

Oma vabaduse põlistamiseks oleme 20 aastat rabelenud. Oleme täitnud kriteeriume ja nõudeid, reforminud ja teinud kodutööd. Eesti on olnud nagu õpilane, kes jõudis kooli ehk Euroopasse tagasi alles siis, kui tunnid olid juba aastakümnete eest alanud. Kes jõudis kooli, kus õppeprogramm oli ammu paigas.

See ajastu on läbi. Me pole enam järeleaitamisklassi priimus. Pärast 1. jaanuari 2011 pole meil enam ühtki teiste poolt kehtestatud reeglistikku, mille poole peaksime kogu jõudu koondades pürgima.

Ometi seisab me ees ehk iseseisva elu tähtsaim valik. Nagu abiturient, kelle eesmärk on jätkata hariduse teed, tuleb ka Eestil piltlikult öeldes otsustada: kas minna ülikooli või tööle? Mida õppida edasi? Kas täppisteadusi või midagi mugavamat? Kas proovida läbi lüüa ettevõtluses või kunstis? Kas minna ajateenistusse praegu või loota, et äkki pääseb?

Nüüd ei saa me enam loota, et keegi meie eest õige valiku teeb või meid kättpidi soovitud sihini talutab. See on ainult meie endi otsus. Parlamendil, valitsusel ja lõpuks presidendil lasub kohustus neid otsuseid teha. Aga õiguse ja volituse nendeks otsusteks annab rahvalt valimiste päeval saadud mandaat.

Jah, Riigikogu valimised on tulekul. Me juba tunnetame neid nagu silmapiirile kerkivat kõuepilve. Kohe hakkab müristama, mis varjutab diskussiooni. Kohe sähvima hakkavatel välkudel jagub valgust vaid loosungitele.

Aga me ei pea sellega kaasa minema. Meie hääli ju tahetakse, meie oleme need, kellele reklaam on suunatud. Meie oleme need, kes otsustavad, kas osta seda või mitte. Otsustame seekord selle järgi, millise tee Eesti edasiseks valib. Just millise tee, aga mitte millised hüved.

Head sõbrad.

Me koguneme igal aastal 20. augusti õhtul siia aeda ka põhjusel, et ühiselt veenda ja veenduda – Eesti iseseisvuse taastamine ei olnud mingi väikese grupi inimeste või üksiku poliitiku teene. See oli rahva tahe ja töö, mida ergutasid, millest laulsid ja luuletasid meie vaimuinimesed, teie kõik.

Vaatamata riigi loomulikule arengule, kus loomeinimesed loovad ega seisa barrikaadidel, on just teie võimuses nii poliitikuid kui tervet ühiskonda vajadusel lükata, tõmmata ja juhtida.

Alustame näiteks eesti keelest, mida okupatsiooniajal repressioone trotsides kaitsti. Nüüd, välise surve kadudes, oleme oma keelel lasknud minna omasoodu. Oleme sageli võtnud lihtsalt üle muukeelseid sõnu, et täita neid lünki, mida vahepealne mahajäämus meie keelde on tekitanud. Need toored laenud on sageli segased ja võõrad, nad ei kajasta asjade sisulist olemust või teevad seda ebatäpselt.

Me ju teame päris hästi oma keele ajalugu. Me ju teame, et tänapäeval nii igapäevased sõnad nagu hetk, veenma, lünk, nõme, laup ja paljud teised sõnad leiutati alles eelmise sajandi alguses. See peaks andma meile julgust pöörata ka täna palju rohkem tähelepanu oma keele kaasajastamisele, selmet võõrsõnu oma keelde kopi-peistida.

Tänavu, meie suure sõnalooja Johannes Aaviku 130nda juubeli aastal, võiksime ühiselt, koos rahvaga rajada talle monumendi. Ja mis oleks selleks sobivam, kui luua uusi sõnu, uusi keelendeid. Loodan väga, et eriti loomeinimesed, aga ka rahvas laiemalt mõtleks mõistetele, millest meil siiani puudus. Et me mõtleksime sellele, milliseid sõnu luua ja tuletada, et meie endi emakeel rikastaks meie iseseisvuse ajal nii oluliselt muutunud elu. Et me suudaksime kirjeldada paljusid nähtusi, mida nõukogude ajal ei olnud.

See öeldud, kuulutan ma esmaspäeval, 23. augustil välja sõnause ehk sõnavõistluse uute keelendite loomiseks.

Head sõbrad.

Keel on vaid osa meie iseseisva Eesti keskkonnast. Niisama oluline on ümbruskond, milles me nüüd elame. Uue Maailma ja Telliskivi Selts Tallinnas, Supilinna Selts Tartus, rääkimata hulganisti loodud külaseltsidest maal, on ise ja enamasti ilma riigi abita kujundanud endale hoopis inimsõbralikuma ja meeldivama elukeskkonna.

Need ettevõtmised kummutavad me endi loodud müüdi eestlasest kui iseolemist ihkavast individualistist. Või vähemalt selle osa müüdist, millega õigustame, kui me koos midagi teha ei saa.

Ümbruskonna ümberkorraldamine pole ühekordne aktsioon. See on pidev ja sihikindel töö. Me teeme seda ise ja iseenda jaoks. Iseseisvalt. Iseseisva riigi kodanikena.

Meie iseolemise ja elukeskkonna juurde kuulub lahutamatult vaimne atmosfäär. Muu hulgas seegi, kas ja kuidas ja mil määral me oma tagasi saadud vabadust tunnetame ja kui vabalt me oma valikuid teeme. Ma olen mures, et meie sageli rentslisse kalduv poliitiline väitluskultuur, sallimatus ja vastandumine on laienemas ka kultuurisfääri. Eriti murelikuks teeb mind nende rünnakute keskne sõnum, et kultuuriinimesed ei tohi oma arvamust avaldada.

See hirmutab, sest paljud ongi juba õppinud, et targem on vait olla. Targem on justkui vaguralt vaikida, taluda nõmedat diktaati, minna südametunnistuse vastu, aga samas kaitsta iseenda või oma loomingulise ühenduse majanduslikku heaolu.

Kui raha ja parteipoliitilise võimu tandem võidavad vaba sõna ja loomingu; kui erimeelsed sunnitakse vaikima, siis lülitab see Eesti hinge ja mõtte tasa. Seda ma presidendina rahulikult pealt vaadata ei saa, nagu ei saa ükski demokraatlikku Eestit toetav kodanik.

Siit ka minu sõnum teile: ärge jumala pärast jääge oma liistude juurde! Me võime riigina küll seista omaenda kindlatel jalgadel tagasi Euroopas, ent demokraatia juurdumiseks ühest inimpõlvest siiski ei piisa. See töö peab jätkuma.

Mu kallid sõbrad.

Üleeelmisel sajandil me eesmärk oli saada rahvaks. Kaks korda läinud sajandil oli eesmärk saada riigiks.

Äsja arvasime, et eesmärk oli saada rikkaks, mõeldes vaid rahast. Rikkad oleme siis, kui me tahame jätkuvalt siin elada ja oma elu, oma pere ja ümbruskonna elu, oma keelt ja kultuuri paremaks teha.

Ilma hirmuta, et tuleb katastroof, ilma hirmutamiseta ja labasusteta, turvaliselt ja meeldivalt. Seda saame vaid me ise teha, vabade inimestena.

Head iseseisvuse taastamise päeva. Head iseseisvaks saamist.

Eestlased Eestis

TRENDING