Armsad Kalle Torni ja Jako Karuksi lähedased!
Sõbrad ja kamraadid!
Head kaasmaalased!
Läinud reede pärastlõunal mängis Tallinna lennuväljal üksik trompet öörahu signaali, võttes vastu kahte Eesti lipuga kaetud kirstu. Täna kõlab see signaal uuesti Mõisaküla ja Tõrma kalmistutel.
Üksik trompet ütleb meile: päev on läbi, rahulikku und.
Seda signaali tuntakse nimega last post - viimane valvepost. Seersant Kalle Torn ja nooremseersant Jako Karuks on nüüd oma viimasel valvepostil.
Me kohtusime aprilli keskel Paldiskis, enne teie üksuse Afganistani lendamist. Ütlesin siis, et olen uhke teie julguse ja mehisuse üle teenida Eesti julgeolekupoliitiliste huvide eesliinil, teenida Eesti eest.
Soovisin teile ka sõduriõnne. Ometi olete nüüd siin, Eesti lipuga kaetult. Ebaõiglaselt vara, Võidupühal langenud. Kuulid ja killud ongi ebaõiglaselt pimedad, nagu sõda ise.
Ent Eesti sõdurid ei lähe Afganistani sõjasõnumiga. Eesti riik saadab teid sinna selleks, et Afganistan võiks elada rahus, tema inimesed turvaliselt ja see maa ei oleks ohtlik teistele riikidele. Eesti riik saadab teid sinna selleks, et te oleksite toeks meie liitlastele, sest Eestigi loodab oma liitlaste abile siis, kui meie seda vajame.
Trompeti öörahu signaal Eesti langenud sõduritele räägib meile valusaid sõnu kahe noore mehe katkenud elust. Ka näiteks sellest, et Jako Karuksil jääb lõpetamata päevik, mida ta alustas Kaitseliidus ja jätkas kaitseväes ning mida ta kavatses raamatuna välja anda. Ka näiteks sellest, et Kalle Tornil jääb nägemata kodumaja, millele tema vanemad hakkasid uut katust ja uusi voodrilaudu panema, lootes poja puhkuse ajaks töödega valmis jõuda.
Nüüd loodavad sõbrad ja kamraadid, et ehk õnnestub neil avaldada Jako Karuksi päevik ning lubavad, et aitavad Kalle Torni mälestuse nimel teha korda tema kodumaja. "Noh, poisid, teeme ära!" oleks Kalle ise sellisel puhul öelnud.
Elu läheb edasi, edasi meie leinast ja kaastundesõnadest. Jäävad mälestus ja tänutunne ning teadmine, et me ei unusta neid sõjamehi.
Ka mina ei unusta. Ei unusta Kalle Torni ja Jako Karuksit, ei unusta ka Iraagis langenud Andres Nuiamäed ja Arre Illenzeeri. Samamoodi ei tohi me unustada Eesti sõdureid, kes on saanud Afganistanis ja Iraagis haavata. Nad peavad teadma, et isegi siis, kui arstlik komisjon tunnistab nad kaitseväekõlbmatuks, oskab riik neid hoida, oskab neist hoolida.
Nad kõik on Eesti sõdurid, kes on võidelnud vapralt Eesti eest, ja Eesti peab neid meeles.
Kalle Tornile ja Jako Karuksile, kelle haudadel mängib leinatrompet täna öörahu signaali, saan öelda vaid väga lühidalt: sõjamehed, ma olen uhke teie üle, ma tänan teid, rahulikku und!
