President Arnold Rüütli visiit Moskvasse ja tema kohtumine Vene presidendi Vladimir Putiniga on üks eelmise nädala huvitavamaid sündmusi. Kuna kohtumise juures ei viibinud peale Vene õigeusukiriku patriarhi Aleksius II kedagi, on kommenteerijad andnud voli fantaasiale.

Ka minu käsutuses on ainult need andmed, mida Arnold Rüütel kohtumise järel ajakirjanikele ütles. Samuti on nüüdseks teada mõnede Vene ametnike seisukohad. Sellepärast ei tahakski rääkida kohtumise arvatavatest üksikasjadest, vaid üldisematest tendentsidest.

Kuuesilmakohtumine

Palju on küsitud, miks kohtusid Arnold Rüütel ja Vladimir Putin ilma saatjaskonnata. Rahvusvahelises suhtlemises on presidentide neljasilmakohtumised üsna tavaline asi. Kui Arnold Rüütel oleks ilma tunnistajateta rääkinud mõne lääneriigi liidriga, vaevalt oleks teda milleski kahtlustatud.

Samas ei ole hirmuks erilist põhjust. Eesti Vabariigi presidendil on praeguse põhiseaduse kehtides üsna võimatu oma maad maha müüa. Presidendil on põhiliselt esindusülesanded. Muidugi saab ka väikeste volitustega president oma maa mainet kahjustada. Seda on teinud ka suurte volitustega juhid nagu näiteks Boriss Jeltsin, kes Berliinis nõukogude sõjaväe ärasaatmistseremoonial purjus peaga laulma ja tantsu lööma hakkas.

Eesti Vabariigi presidendil on aga võimalik oma riiki esindades palju head teha. Ka Lennart Meril ei olnud erilisi volitusi, kuid tema sõnaga arvestati. Arnold Rüütel on tuntud hea suhtleja ja kompromissimeistrina. Ta teab, mida tahab ja tohib. Pealegi taotles Eesti seekordset presidentide kohtumist juba ammu ja vähemalt päev enne toimumist oli see Eesti poolel ka teada. Arnold Rüütel ei pidanud Moskvas improviseerima, vaid võis seal esineda kodus ettevalmistatud sõnumiga.

Lapsepõlv

Eesti vajab häid suhteid Venemaaga, sest tegemist on meie naabriga. Kahtlemata on Eesti diplomaatia tänu lühikesele kogemusele haavatavam kui mõne suure ja kogenud riigi diplomaatia. Päris rumalad ei ole eestlased aga kindlasti.

Väga teravalt esines Eesti Päevalehes Mart Helme, võrreldes Arnold Rüütli Moskva-diplomaatiat läbikukkunud Müncheni kokkuleppega, mis oli eelmänguks Teisele maailmasõjale. Autor on endine Eesti suursaadik Venemaal ja millegipärast ei suutnud ta ka ise oma ametiajal mingit imet teha.

Vaba poliitiline kommentaar tuli Eesti ajakirjandusse alles riigi vabanemisprotsessis. Nii ei ole kommenteerijad kogenumad kui diplomaadid.

Kriitika on lubatud

Muidugi ei tohi president ega keegi teine poliitikutest olla väljaspool kriitikat. Praegu on uut hoogu võtmas arutelu, kas Arnold Rüütel peaks minema 9. mail Moskvasse või mitte.

Põhjendusi, miks minna või mitte minna, on küllaga. Ilmselt on presidendile enne otsuse väljakuulutamist vaja veidi kodust rahva häälestamist. Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves on tema sõitu juba toetanud ja see tähendab palju. Läti president Vaira Vike Freiberga on Moskvasse minekust teatanud ja seegi suunab Arnold Rüütli teed Moskva poole.

Nüüd oleks vaja niisugust positiivset kriitikat ja arutelu, mis võimaldaks presidendil peale Teise maailmasõja võidu tseremoonial osalemise veel midagi kasulikku Moskvas teha.

Reeturitest presidendid

Mõnikord on hale lugeda Eesti presidentidest. Konstantin Päts on kuulutatud Nõukogude Liidu palgaliseks. Lennart Meri ja Boriss Jeltsini 1994. aasta juulilepetest räägitakse kui kahtlasest asjast. Arnold Rüütli puhul tekitab umbusku tema minevik.

Kommenteerijal on alati lihtsam kui tegijal. Eriti veel siis, kui kirjutada 70 või rohkem aastat tagasi toimunud sündmustest. Ajakirjanik vajab sensatsiooni, ajaloolane ei saa tuntuks vanu tõdesid uuesti üle jutustades. Leida tuleb midagi uut. Määravaks ei saa sageli fakt, vaid selle tõlgendus. Viimane sõltub tõlgendaja poliitilistest vaadetest ja südametunnistusest.

Mõni aasta tagasi ütles mulle Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts kibestunult, et rahvalt tahetakse võtta tema kangelased ja ajalugu. Pärast on kerge juba seda rahvast allutada. Niisugust asjade käiku vaevalt eestlased tahavad.

Märkmed: