„Aadete eest tsaaririigi poolt surma mõistetud, pao- ja vangimaja-aastad üle elanud Konstantin Pätsi roll omariikluse loomisel sai teiste suurte kõrval kandvaks. Nimetan siin vaid mõne olulise ameti 1917. ja 1918. aastast: Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees, Eesti Maavalitsuse esimees, Eesti Päästekomitee üks kolmest liikmest ja meie esimese valitsuse juht,“ loetles president Karis, tsiteerides Konstantin Pätsi hilisemat meenutust: „Iseseisvuse väljakuulutamine oli kui vanne ja tõotus. Tema sundis paljusid selle eest ohvreid tooma, tema häbistas nõrku ja andis julgust kahtlejatele.“
Nii rõhutas president Karis Konstantin Pätsi keskset rolli paljude meie saatuseaastate kujundamises 20. sajandi algusest kuni teise ilmasõjani. „Paraku, sealhulgas ka 1934. aasta riigipööre ja oma riigi surumine vaikivasse ajastusse ning petlik lootus, et autoritaarne kord on parim ravim kõigi ühiskondlike hädade vastu. Nii nagu toona arvati mitmetes Euroopa riikides,“ ütles riigipea. „Ning muidugi päris sünkmustad aastad, 1939 ja 1940 – Eesti okupeerimine ja annekteerimine, kui ta presidendina okupantide üha kasvava surve all järjest taganes.“
Konstantin Pätsi elus oli palju ülevat ja palju traagilist, lepitamatuid vastuolusid, sõnas president Karis. „Kõik tema otsused ja valikud, olgu need siis omavahel ka pöördpildis eelnevatega, on mõjutanud vahetult Eesti järgnevaid otsuseid ja valikuid väga pikka aega. Kuni tänase päevani,“ tõdes riigipea. „Selle kinnituseks on Eesti iseseisvuse taastamise järgne vankumatu veendumus hoida vaba mõtet ja vaba sõna, hoida demokraatiat, hoida parlamentaarset riigikorda ning teha igapäevaselt ja väsimatult tööd selle nimel, et meil oleks liitlased demokraatlikus maailmas, et me ei oleks enam üksi ja et meid ei jäetaks enam üksi.“