Täna algas Eesti Riigikogu uus istungjärk, mis saab olema suure tõenäosusega järjekordne poliitiline kaklemine koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Opositsioon (EKRE, Isamaa, Keskerakond) on lubanud riigikogu tööd kõikide vahenditega takistada ja üritab sundida peaminister Kaja Kallast (Reform) tagasi astuma, niikaua kui koalitsioon (Reformierakond, Eesti 200, SDE) ei võta arvesse opositsiooni ettepanekuid ja seaduseelnõusid. Koalitsioon püüab obstruktsiooni piirata sellega, et rikutakse eelnõude ja arupärimistega seotud menetlustähtaegu. Suvevaheajalt tagasi jõudnud riigikogul on tarvis menetleda ligi 200 opositsiooni esitatud seaduseelnõu ja ära kuulata vastuseid enam kui 300 arupärimisele.
Allpool president Karise kõne sügisistungjärgu avamisel.
Viis kuud tagasi, kui olin viimati siin teie ees, valitses kevademeeleolu ning tulevikku vaadates rääkisin ma sellest, millised ülesanded teie ees seisavad. Rääkisin julgeolekust, majandusest, elukallidusest, haridusest, looduse kaitsmisest.
Need ülesanded pole kadunud ega vähem pakilised. Eesti riik peab olema piisavalt kaasaegne, et nendega hakkama saada. Ometi on meeleolu tänaseks muutunud ning küllap küsivad paljud, nagu ka tänagi, kui töövõimelisena läheb Eesti parlament sügisele vastu. Teie esimene ülesanne ongi näidata, et parlament on töövõimeline.
Möödunud viis kuud on sundinud mõtlema meie riigikorraldusele tervikuna. Kas vundament ikka kannab? See küsimus on meie riigiehitust saatnud põhiseaduse valmimisest saati – mitte kõhkluse ega ebakindluse märgina, vaid meeldetuletusena, et edasiminekuks vajame töötavat riiki.
Põhiseaduse loomisel peeti ägedaid vaidlusi selle üle, kui palju võimu peaks olema presidendil. Täna võime vast siiski öelda, et Eestile sobib tasakaalustava rolliga president. See tasa kaalustamine puudutab esijoones parlamendi ja valitsuse suhteid.
Milliseks on tänapäevases demokraatias kujunenud Riigikogu ja valitsuse vahekord Eestis? Põhiseaduse Assamblees eksperdina tegutsenud Jüri Kaljuvee väitis mõned aastad tagasi, et võimuka presidendi asemel sai Eesti võimumaia valitsuse. Tema sõnul on valitsus oma võimu Eestis pidevalt laiendanud ning muutunud poliitikat määravaks koguks.
Mina lähtun kahest põhimõttest: riigi toimimiseks ja riigi ees seisvate ülesannete lahendamiseks peab olema võimalik valitseda, selleks peab Vabariigi Valitsusel olema piisavalt tegevusvabadust, kuid teine põhimõte on see, et valitsemine peab olema demokraatlik – läbipaistev, põhjendatud ja parlamentaarsele kontrollile alluv.
Teisisõnu ei ammendu demokraatia sellega, et parlamendivalimistel on saadud enamus. Valitsevatel erakondadel peab olema võimalus oma programmi ellu viia, kuid see peab toimuma õigusriiki sobival viisil.
On selge, et kohati on nende põhimõtete vahel pinge. Näiteks võib Riigikogu uurimiskomisjon valitsust segada, kuid see pole põhjus, et parlamendi uurimisvõimalust kärpida. Või teine näide: valitsuse tegevust hõlbustab paindlik, kõigest tegevussuundi mainiv eelarve.
Ometi aheneb parlamendi roll ja kontroll valitsuse kulutuste üle, kui eelarve muutub liiga üldise lahterduse tõttu läbipaistmatuks. Kõik see võib paista valitsuse vaatenurgast pärssimise ja pidurdamisena. Ent see on osa demokraatiast.
Siiski, ilma valitsemiseta pole toimivat riiki. Ka opositsioonil poleks mõtet võimu pärast võidelda, kui see ei tõotaks võimalust ellu viia alternatiivset programmi. Just seetõttu annab põhiseadus valitsusele mitu tähtsat hooba oma tegevusvõime kaitsmiseks.
Üks neist hoobadest on võimalus siduda seaduseelnõu usaldusküsimusega. Sel moel saab vältida olukorda, kus Riigikogus puudub enamus valitsusele umbusalduse avaldamiseks ja uue valitsuse moodustamiseks, kuid ometi muudetakse valitsemine võimatuks nii, et tõkestatakse Vabariigi Valitsuse programmi teostamiseks hädavajalikud eelnõud.
Juba põhiseaduse loomise ajal märgiti, et eelnõude usaldusküsimusega sidumine võib kujuneda valitsusele mugavuslahenduseks - lahenduseks, millega parlament lülitatakse sisuliselt riigielust välja. Pole kahtlust, et selline liialdus oleks vastuolus põhiseaduse mõttega.
Ehkki põhiseadus ei tõmba täpset piiri, – ja seda olekski võimatu tõmmata – olen ma arvamusel, et usaldusküsimusega saab siduda vaid selliseid eelnõusid, milleta valitsus ei saaks teostada isegi oma programmi tuuma. Selliste eelnõude blokeerimine Riigikogus oleks samaväärne valitsuse lahkuma sundimisega, ehkki küllalt hääli valitsusele umbusalduse avaldamiseks pole. Nagu öeldud, sellist olukorda sooviti meie põhiseadusega vältida.
Teisalt vajab ka opositsioon oma rolli täitmiseks hoobasid, eriti siis, kui valitsus ähvardab parlamendienamuse toel ületada põhiseadusega seatud piire.
Olen juba varem öelnud, et kui Riigikogu töö jookseb obstruktsiooni tõttu ummikusse, siis peab lahenduse leidma Riigikogu ise. Kuid siin kehtib lihtne põhimõte: ära tee teisele seda, mida ei soovi, et sulle tehakse. Tänane enamus peab Riigikogu kodukorda rakendama nii, et tunnistaks valitud lahenduse õiglaseks ja mõistlikuks ka siis, kui vähemusse satuks.
Demokraatlikusse riiki sobib üksnes niisugune seadus, mis on valminud läbimõeldult, mis põhineb usaldusväärsetel andmetel ja uuringutel, mis on pidanud vastu kriitikale.
Demokraatia all pean ma silmas ka teadlikke ja kriitilise meelega kodanikke, kelle usalduse võitmiseks ei piisa parlamendienamusel ja valitsusel oma valimisvõidule osutamisest – kes ootavad iga seaduse puhul, millele neil tuleb alluda, et riik on seda seadust teinud mõistuse ja hoolega. Eelnõusid õigustavate – või neid arvustavate – dokumentide salastamine kodanike usaldust ei suurenda.
Kui seaduse loomine on olnud läbipaistev, siis on kodanikel ka rohkem usku, et seda pole vastu võetud mõne üksiku ettevõtte või huvigrupi huvides, et põhjendused, mis seadust saadavad, pole kõigest silmapett.
Samuti on demokraatia osa vaba arutlus. Vaenukõne ei saa määratleda nii laialt, et see hõlmab poliitiliste veendumiste arvustamist. Pahatihti on nii, et poliitiliste seisukohtade kriitika kipub muutuma isiklikuks. Hea arutelukultuur paneb põlu alla isiklikud rünnakud, mis ei loo midagi sisulist väärtuslikku.
See, et mõni tegu väärib hukkamõistu, ei tähenda aga tingimata, et riik saab seda karistuse ähvardusel keelata. Vaenukõne määratlemisel tuleb arvestada, et Euroopa Liidu õiguse kõrval seob meid ka Eesti põhiseadus.
Õigusriiklus, parlamendi ja ühiskonna poliitilise rolli suurendamine ei ole valitsuse pärssimine, sest nii saab hoopis muuta poliitika sihipärasemaks ja tõhusamaks. Alles läbikatsumise, erinevate lahenduste kõrvutamise käigus selgub, kas valitsuse pakutud eelnõu üldse on kõige parem viis oma eesmärgi saavutamiseks.
See küsimus puudutab eriti teravalt julgeolekut kui meie esmatähtsat eesmärki. Mul on hea meel näha, et me võtame oma riigi kaitset tõsiselt. Kevade hakul kiitsite te heaks uue julgeolekupoliitika aluste dokumendi, mis määrab meie riigikaitse põhisuunad järgnevateks aastateks, sealhulgas kaitsekulude taseme seadmise kolmele protsendile SKPst. Erakondadeülene konsensus nende suundade seadmisel on oluline, kuna annab kogu ühiskonnale turvatunnet ja kindlust - kindlust, et riigikaitse arendamisel kehtib pikk visioon.
Teatavasti, riigikaitse ei ole ainult moodsad relvad, kasarmud ja kõrge piiritara, vaid ka inimesed: kaadrikaitseväelased ja ajateenijad, kaitseliidu vabatahtlikud ja reservväelased; politseinikud ja päästjad; piirivalvurid ja kõik teised, kelle kohusetundel ja meeskonnavaimul meie riigi kaitstus ja turvalisus tugineb.
Riigiülesed kaitsetegevuse kavad, elanikkonnakaitsetaristu või tsiviilkriisi õppused on olulised praktilised sammud, mis näitavad, et riigikaitse laiapindsus ja julgeoleku avar käsitlus ei jää pelgalt loosungiteks.
Ent riigikaitse osa on ka riikluse põhireeglite säilitamine ja mind teeb murelikuks, kui ministeerium peab vajalikuks salastada õigusliku hinnangu, mis seab kahtluse alla kavandatava eelnõu kooskõla põhiseadusega.
Ma ei taha pikemalt puudutada vaidlust selle üle, kas põhiseadus lubab Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valmistel. Minu küsimus täna pigem on see, kas me ei taga oma julgeolekut paremini nii, et käsitame iga inimest eraldi, keskendudes tegelikule, hoomatavale ohule – selle asemel, et heita kahtluse vari üldisele grupile, mille liikmed justkui ei väärikski kohtlemist isiklikke valikuid langetavate indiviididena.
Inimeste sel moel gruppidesse jaotamine oli omane ühele teisele võimule.
Lugupeetav Riigikogu,
Lihtne oleks kutsuda teid üksmeelele, kuid pärast viimaseid kohtumisi parlamendierakondade esimeestega tunduks see õõnes. Küll aga loodan, et vastasseis Riigikogus muutub töiseks, nagu peabki olema erinevate arvamustega riigi parlamendis, mis ei kiilu kinni, vaid suudab edasi liikuda.
Ja veel üks tähelepanek. Ühiskond muutub pidevalt, muutub üha nõudlikumaks ega lepi enam vanal moel valitsemisega.
