Asjaolu, et presidendi kantselei ei teinud vähimatki katset siluda Kersti Kaljulaidi järjekordset vihapurset välismeedias paneb meid silmitsi kahe väga sisulise tõdemusega.
Esiteks loomulikult on saanud lõpliku kinnituse see, et kõige suuremad vihkajad ja kõige sallimatud inimesed on need, kes nõuavad teistelt avatust, sallivust, mõistmist. Mul on juba pikemat aega raske tõsiselt võtta kõiki neid inimesi, kes nõuavad endaga teistugust maailmavaadet omavatelt inimestelt, et nad lõpetaks vihkamise. Nad võiksid sagedamini peeglisse vaadata ja näha, et sealt vaatab vastu vihast ja vihkamisest moondunud lõust. Kaljulaid tuletas meile oma teismelise vaimse küpsusega taas meelde, et nunnut juttu ajavad liberaalid on üheselt sallimatud pluralismi ja eriarvamuse suhtes.
See viib meid teise, suurema probleemini. Kersti Kaljulaidi väljaütlemistest õhkub juba pikemat aega sügavalt demokraatiavaenulik mõttemall. Valimised on toredad seni, kuni liberaalidele sobivad parteid saavad võimule. Kui enam ei saa, on demokraatia kuidagi ohus või suisa kaaperdatud. Sõna on vaba seni, kuni sellega saab sõimata, laimata ja sildistada konservatiive, rahvuslasi, suveräniste, euroskeptikuid. Kui viimased arvavad, et neile on ka sõna vaba, et oma seisukohti kaitsta või ühiskondlikus debatis osaleda, siis muutub vaba sõna ühtäkki vihakõneks ja see on verboten! Totalitaarne kihk, mis sellisest suhtumisest varjamatult läbi tungib on liberaalsete väärtuste edendamise nimel igati ok.
Kui sellist mulle-on-kõik-lubatud-teile-pole-miski-lubatud suhtumist väljedavad poe taga balloonist õlut libistavad maailmaparandajad pole veel hullu. Kui seda seisukohta hakkavad kultiveerima vasakradikaalseid seisukohti tiražeerivad peavooluväljaanded, on asi ohtlik. Kui sellist mõtteviisi hakkab väljendama isik, kelle peamine tööülesanne on põhiseadusliku korra kaitse ja ühiskonna tasakaalustamine, oleme silmitsi reaalse võimalusega, et teatud võimuringkonnad on valmis asuma meie vabadusi ja demokraatiat likvideerima oma ideloogia ülemvõimu kehtestamiseks. Kaljulaid ei saa presidendina jätkata just selle tõttu, et ta väljendas niisugust mõtteviisi. Kui ta ise ametist ei lahku, peaks talle kohaldama totaalset poliitilist isolatsiooni. Ta on ennast ise oma ametis tühistanud.
