President Pätsi sünnist möödub 130 aastat (11)
Kuumad uudised | 22 Feb 2004  | EWR OnlineEWR
Esmaspäeval möödub 130 aastat president Konstantin Pätsi sünnist, vastavad mälestusüritused algasid juba pühapäeval.

Pühapäeva keskpäeval toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia majas ajalookonverents, mille korraldas mittetulundusühing Konstantin Pätsi Muuseum.

Konverentsil kõnelesid akadeemik Peeter Tulviste, professor Jüri Ant ja paljud teised. Arheoloog Vello Lõugase päevikule tuginedes andis Peep Pillak ülevaate president Pätsi säilmete otsimisest aastail 1989-1990.

Esmaspäeval kell 11 algab Metsakalmistul perekond Pätside rahulas mälestustseremoonia, kus võtab sõna ka Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts.

Kell 15 avatakse akadeemilise raamatukogu raamatumuuseumis Rävala puiesteel juubelinäitus, kus on väljas president Pätsi ja kindral Johan Laidoneri käsitlevad raamatud.

Konstantin Päts sündis 1874. aasta 23. veebruaril Pärnumaal Tahkurannas ja suri 1956. aasta 18. jaanuaril Buraševos Kalinini oblastis Venemaal.

Mälestusürituste patroon on president Arnold Rüütel.
 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
eesti poeg.25 Feb 2004 12:11
Õnneks on Eestil juba mõnda aega täitsa oma pühak olemas..ta nimi on Piiskop Platon; E V Õigeusklike märter. Võib olla et Soomes on palju niisugused vasakpoolsed õigeusklikud, kuid õnneks ei esine see probleem Eestis. Kui te Eestisse järgmine kord tulete, vaadake kui ilusaks on restaureeritud Püha Siimeoni Kirik Tallinna sadalal; palju sellest vaevast kuulub tänu eelkõige just selliste "parempoolsete" tublide Eesti ärimeeste annetustele ...nii et Eestis on vist Õigeusklik kirik veidi teistsuguse mainega kui Soomes.....
Harri Kivilo25 Feb 2004 01:10
Ajaloolaste hilisemad uurimised on tuvastanud et paljud, kes ülemaailmses ulatuses on tuntud suurte riigijuhtidena, on teinud kas häbiväärseid tegusid või jätnud isiklike huvide tõttu tegemata oma riigile midagi väga vajalikku. Nii on igati mõeldav et ka meie suurmeeste tegemistes ja/või tegematajätmistes võib olla midagi, mida tagantjärgi tarkusena või täiendavate teadmiste varal võib taunimisväärseiks tunnistada. Taas-iseseisvunud Eesti riigimehed on - eriti just viimastel aastatel -üha rohkem rääkinud rahva võõrandumisest riigist ning meie madalat rahvustunnet on isegi rahvusvahelised uuringud täheldanud. Seega võib küll õigustatult küsida miks on praegu vaja hakata otsima suure hoolega vajakajäämisi Pätsi ja Laidoneri tegemistes. Kas nüüd pole targem veel elusolevaid usutledes uurida ja avalikustada mille nimel idarindel kangelaslikult võideldi ning mida sellega saavutati. Tänu valitsustele, kes pole julgenud mitte ainsatki sündmust "Eesti teisest vabadussõjast" avalikult tähistada teavad nooremad eestlased väga vähe sellest mis tegelikult juhtus aastatel 1940 - 1944. Või piisab sellest kui teha nii nagu mõned tänased Eesti ajaloo uurijad soovitavad - "jõuda arusaamisele meie häbiväärsest osalemisest inimsusevastastes kuritegudes"? Loomulikult on Eesti ka teisi ajaloolasi, kes osundatuga ei nõustu, kuid kes ilmselt ootavad oma uuringute tegemiseks või avaldamiseks sobivamat aega.
Lihtsalt eestlane24 Feb 2004 06:07
Kirjutate, et “…välismaal elavad eestlased arvavad end kõige õigemad langetamaks Eesti riigi ajaloos toimunut…” ja “miskipärast arvatakse, et kodu eestlased ei ole veel küllalt küpsed, et väärhinnangut pakkuda oma ajaloost; seda kinnitades oma aegunud arvamusega et kommunistlik propaganda on pikaks ajaks Kodumaal oma jäljed jätnud.”

Mina küll nii moodi ei mõtle! Ja ma ei usu, et teised siin nii mõtlevad. Miks panna nii suurt väliseestlase kella ühe inimese arvamuse külge? Kas välismaal eestlane ei tohi oma arvamust pakkuda, ilma et kritiseeritakse kommentaari ta asukoha põhjal? Me just kummardame uhkusega Eesti ees, et te nii palju olete saavutanud! Au teile!


Ikka see ‘meie-teie’ kompleks kergitab oma pead. Alguses arvasin, et Eestis ollakse üleolevad. Kui käin üle pika aja Eestis, siis surun ennast nii pisitillukeseks ja nähtamatuks hoides suu kinni, et vältida käratust: “Rott! Kasi minema!” Aga seda pole juhtunud. Nüüd tundub, et on hoopis Eesti mandril alaväärsusekompleksiga tegemist. Ja meie siin häbeneme oma keeleoskamatusega ja alaväärsuses Eesti ees! Kuidas me niimoodi kokku tuleme?

Pärast kui Eesti võttis oma vabaduse tagasi, tulid ‘väliseestlased’ suure hurraaga oma resurrsidega ja teadmistega Eestisse appi (võib-olla liiga suure innuga) ja paljud saadeti tagasi, mõned võib-olla ka õigusega. Siis tõmbusime tagasi, küllap nad küsivad abi, siis kui on vaja.

Loodan, et see halvustav laine hakkab ära kaduma. Välismaal elavad Eestlased on üle aastate kogunud resursse ja teadmisi, mida võiksime Eesti heaoluks ära kasutada, kui ainult seda tahetakse. Me oleme uhked, et Eestis on suudetud nii palju leidlikult ära teha nii lühikese ajaga. Minu soov oleks, et teeksime paremini koostööd.

Loe kõiki kommentaare (11)

Kuumad uudised