Lähen täna kell 16.15 president Kersti Kaljulaidiga kohtuma selge sõnumiga: president peab kaitsma Eesti suveräänsust ja mitte panustama ajale jalgu jäänud välispoliitikale, mis ei kattu meie peamiste liitlaste omaga.
Eesti riik ei tohi ÜRO rändelepet heaks kiita, kuivõrd Eesti välis- ja julgeolekupoliitilised riskid ja väljakutsed viimastel aastatel on järsult muutunud.
Kümme aastat tagasi ei olnud veel Ukraina sõda. Viis aastat tagasi ei olnud rändekriisi. Samuti on kogu maailmas tõusnud esile rahvuslikku iseolemist rõhutavad jõud. Meie olulised liitlased on muutnud välispoliitilist kurssi, mida ilmestab Brexit ja Trumpi valimine. Sellises olukorras on vastutustundetu korrutada, et peame jätkama senist välispoliitilist liini.
Samas jääb arusaamatuks nende poliitikute jutt, kes väidavad, et ÜRO rändeleppest loobumisega teeks Eesti välispoliitilise kannapöörde. Mis ajast on oma riigi suveräänsuse kaitsmine kannapööre? Need, kes midagi sellist väidavad, kahjustavad meie rahvusvahelist tõsiseltvõetavust, võõrandades meid meie kõige olulisematest liitlastest nagu USA või Poola, kes Marrakechi leppega ei liitu. Leppega ei liitu veel terve rida Euroopa Liidu riike. Eesti president peaks kaitsma Eesti põhiseadust, mitte õhutama poliitilist tüli meie liitlastega.
Eesti välispoliitiline koorekiht on aastaid elanud vaid ühe suunise järgi – teeme nii, nagu sõbrad käsivad. Nüüd on nad kinni kiilunud olukorras, kus erinevad sõbrad soovitavad ajada erinevat poliitikat.
Sellest olukorrast on vaid üks väljapääs – lähtumine oma rahvuslikest huvidest. Eesti välispoliitika peab tõukuma sellest, mis on meie riigile pikas perspektiivis kasulik, mitte sellest, millise mulje me kellelegi jätame.