ERR
"Me oleme alles hiljaaegu elanud läbi sisepoliitilise vapustuse, kus oldi valmis ostma teise riigi raha eest endale paremat valimistulemust ja andma end rahastajate kätte pantvangi," ütles Ilves võidupüha paraadil peetud kõnes.
"Selliste riskide vastu ei aita meie kuulumine mis tahes organisatsioonidesse, ei aita kui tahes tõhus küberkaitse ega NATO lepingu viies artikkel," märkis president.
"Me poegade ajateenistus ei heiduta ühtki vastast, kui sõdurivanne müüakse piiri taga maha ja seda isegi ei kahetseta," lisas ta.
Ilves viitas ka riigireetur Herman Simmile. "Siit mõne kilomeetri kaugusel kannab pikka vanglakaristust endine kõrge riigiametnik, kes müüs Eesti ja NATO saladusi. Ja koos sellega müüs meie ja meie laste turvalisust ja sõltumatust," ütles ta.
"Me teeksime suure vea, kui näeksime täna ja edaspidi Eesti iseseisvuse ohuallikaid vaid välistes tegurites," kinnitas president.
Nõukogude nostalgia
"Ma jätan endale koos rahva enamusega õiguse kategooriliselt mitte nõustuda väitega, justkui olnuks elu Eestis Nõukogude aja lõpus ja vahetult pärast iseseisvuse taastamist parem kui praegu," ütles Ilves.
"Mingis mõttes ehk tõesti kindlam ja ettemääratum. Pärast iseseisvuse taastamist ehk ka lootusrikkam. Aga mitte parem," kinnitas ta.
Ilvese sõnul on inimlikult mõistetav unustada halb ja jätta meelde hea, sest see aitab muu hulgas oma eluga leppida. "Aga me ei saa selle leppimise tõttu minevikku olematuks teha," rõhutas president.
Ilvese kinnitusel on võrreldes 1990. aastate algusega tundmatuseni muutunud ka kaitsevägi ja Kaitseliit.
"Ajateenistusest Eesti kaitseväes on saanud Eesti noortele meestele auasi, mitte sunnitöö laadne karistus, mida Nõukogude aja traditsioonide vaimus tuleks iga hinna eest vältida."
Euroopa nõrgeneb
Ilves rääkis ka, et kui Eesti sai 2004. aastal NATO liikmeks, võis osale inimestest tunduda, et riigi olemuslikud mured on igaveseks lahendatud, kuid vahepealne aeg on toonud hoopis uusi riske, näiteks energia- ja küberjulgeoleku osas.
Venemaa agressioon Gruusia vastu aastal 2008 tõestas aga Ilvese sõnul, et kuhugi pole kadunud ka traditsioonilised ohud.
Presidenti kinnitusel tuleb tahes-tahtmata tunnistada, et Euroopa tähtsus maailma nabana järjest kahaneb. "Muu hulgas sunnib see maailma võimsaimat sõjalist jõudu USA-d tegelema hoopis teiste murede ja piirkondadega meist kaugel," sõnas ta.
"Eesti turvatunnet ei suurenda paraku ka see, et majanduskriisi oludes on paljud NATO liikmesriigid oma kaitsekulutusi vähendanud," märkis president.
"See suurendab veelgi Euroopa sõjalist mahajäämust, sundides USA-d kaalutlema, et kas ikka on mõtet kulutada nii palju raha ja energiat Euroopa kaitsmisele," kinnitas Ilves.
"Järelikult peab Eesti seisma sellegi eest, et Euroopa tervikuna oleks tõsiselt võetav ja usaldusväärne. Sest tahame me seda või ei taha - väikeriigi julgeolek ei sõltu ainult temast endast."
Avaldame presidendi kõne ka täismahus:
Austatavad kaitseliitlased ja kaitseväelased,
kallid kaasmaalased.
Täna 92 aastat tagasi saavutas Eesti rahvavägi Võnnu all võidu, mis võimaldas meil oma verinoort riiki tegelikkuses ehitama hakata.
Paraku ei antud meie riigile tollal palju aega. Juba veidi rohkem kui kakskümmend aastat hiljem hävitas totalitaarsete suurriikide sobing ja sõda Euroopas meie iseolemise.
Vähem kui kahe kuu pärast möödub kakskümmend aastat päevast, mil Eesti taastas oma iseseisvuse.
Kakskümmend aastat on ühtpidi lühike aeg, seda eriti nende riikide ja ühiskondade ajaloos, kes mõõdavad oma olemasolu sajanditega.
Aga kakskümmend aastat on ka pikk aeg. Sellega tavatsetakse mõõta üht inimpõlve. Mõnest noorest, kes on sündinud iseseisvuse taastanud Eestis, on tänaseks saanud ema või isa. Paljud on alustanud tööinimese elu.
Või võtame teise näite. Kaitseliit asutati 11ndal novembril 1918 ja likvideeriti okupatsioonivõimude korraldusel 27ndal juunil 1940. Seega sai Kaitseliit tollal tegutseda 21 aastat, seitse kuud ja kuusteist päeva.
Kaitseliit taastati omaalgatuse korras veel okupeeritud Eestis 17ndal veebruaril 1990. Selle aasta 4ndal oktoobril saabub päev, mil Kaitseliit on nii-öelda uues Eestis tegutsenud kauem, kui ta sai eksisteerida kahe maailmasõja vahel.
Head sõbrad.
Kakskümmend aastat on hea tähis vaatamaks, kuhu me ühe inimpõlve vältel oleme jõudnud, mis on läinud hästi ja mida me võinuks teha paremini.
Milline siis oli Eesti anno august 1991?
Eestis viibis endiselt kümneid tuhandeid Nõukogude sõjaväelasi. Nad lahkusid siit jäädavalt alles kolm aastat hiljem 1994nda aasta suvel ja Paldiskist veel aasta hiljem.
Kaitseväge meil polnud. Seda hakati ehitama nullist. Meil oli küll piir, aga selle kaitse oli piirivalvurite kindlale tahtele vaatamata vaid näiline.
Majandusseis oli nutune. Rublasid justkui oli, ent nappis kaupa, mida raha eest osta.
Aga rahva kõht oli magusat vabaduse tunnet täis.
Ma ei taha võrrelda statistilisi näitajaid nüüd ja 20 aastat tagasi. Toonased numbrid ei esinda tegelikkust ega lase järelikult ausalt mõõta ei rahva elatustaset ega majanduse mahtu.
Aga ma jätan endale koos rahva enamusega õiguse kategooriliselt mitte nõustuda väitega, justkui olnuks elu Eestis Nõukogude aja lõpus ja vahetult pärast iseseisvuse taastamist parem kui praegu.
Mingis mõttes ehk tõesti kindlam ja ettemääratum. Pärast iseseisvuse taastamist ehk ka lootusrikkam. Aga mitte parem.
Inimlikult on mõistetav unustada halb ja jätta meelde hea. See aitab muu hulgas oma eluga leppida. Aga me ei saa selle leppimise tõttu minevikku olematuks teha.
Austatavad kaitseliitlased.
Kuhu me siis täna, ligi kakskümmend aastat pärast meie iseseisvuse taastamist, jõudnud oleme?
Oleme juba seitse aastat NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Oleme selle teadmisega nii harjunud, et kipume unustama neid raskusi ja takistusi, mida neisse organisatsioonidesse pääsemiseks pidime ületama.
Me võime klubiliikme õigusega olla vahel kriitilised, et need organisatsioonid pole piisavalt operatiivsed ja paindlikud.
Ent tunnistagem siiski: liikmelisus Euroopa Liidus ja NATOs on Eesti julgeolekut oluliselt suurendanud ja majandust märkimisväärselt kasvatanud.
Ka meie enda kaitsevägi ja kaitseliit on üheksakümnendate aastate algusega võrreldes tundmatuseni muutunud.
Suure tahte, kuid olematu kogemuse ja relvastusega armeest, kel oli aeg-ajalt probleeme ka elementaarse distsipliiniga, oleme jõudnud hästi treenitud, meie võimalustele vastava relvastuse ja varustusega kaitseväeni, kes suudab võimalikku vaenlast heidutada ja valmistada sellele arvestatavaid ebameeldivusi.
Kaitseväe ülesehitamine võttis aega, see areng pole möödunud vigadeta, ent tänaseks oleme jõudnud päris hea tulemuseni.
Meie kaitseväelaste oskusi ja võitlusvaimu on tunnustanud palju suuremate kogemuste ja pikemate traditsioonidega armeede ohvitserid, kes on me sõjameestega lahinguolukorras või õppustel kokku puutunud.
Ajateenistusest Eesti Kaitseväes on saanud Eesti noortele meestele auasi, mitte sunnitöö laadne karistus, mida Nõukogude aja traditsioonide vaimus tuleks iga hinna eest vältida.
Meie demokraatia ja julgeoleku keskseks, ehk isegi peamiseks tagatiseks on olnud kodanikuühiskonna jõuline areng.
See on vaba riigi vabade kodanike tahe midagi ise, omal algatusel, korda saata oma keskkonna, kodukoha, oma keele, kultuuri ja oma riigi heaks.
Eesti kaitseliitlased, lugematud seltsid ja ühingud ei jäänud isekeskis virisema riigi tegematajätmiste üle. Nad ei seadnud siis ega sea ka täna oma tegevust sõltuvusse poliitilistest otsustest või riigijuhtide armulikkusest.
Vastasel juhul otsiksid nad tänapäevani ettekäändeid, miks mitte minna Kaitseliidu õppustele või reservohvitseride koolitusele, miks mitte korraldada küla laulupidu või kasida puhtaks Eesti metsaaluseid.
Hea Eesti rahvas.
Eestil on läinud nende kahekümne aasta jooksul päris hästi. Eriti selgeks saab see, kui võrdleme oma arengut enamiku tollaste saatusekaaslastega.
Aga meie ju tahamegi seista samal joonel parimatega, mitte tunda rahulolu nõrgimate edestamisest.
Kui me 2004ndal aastal saime NATO liikmeks, siis võis osale meist tunduda, et riigi olemuslikud mured on igaveseks lahendatud.
Täna teame, et vahepealne aeg on toonud hoopis uusi julgeolekuriske, millele me kakskümmend aastat tagasi ei osanud isegi mõelda. Energiajulgeolek ja küberkaitse nõuavad meilt iga päev rahalist panust, tähelepanu ja sihikindlat tööd.
Ka traditsioonilised ohud pole kuhugi kadunud, nagu tõestas Venemaa agressioon Gruusia vastu 2008ndal aastal.
Tahes-tahtmata peame enestele tunnistama, et Euroopa tähtsus maailma nabana järjest kahaneb. Muu hulgas sunnib see maailma võimsaimat sõjalist jõudu Ameerika Ühendriike tegelema hoopis teiste murede ja piirkondadega meist kaugel.
Eesti turvatunnet ei suurenda paraku ka see, et majanduskriisi oludes on paljud NATO liikmesriigid oma kaitsekulutusi vähendanud.
See suurendab veelgi Euroopa sõjalist mahajäämust, sundides USA-d kaalutlema, et kas ikka on mõtet kulutada nii palju raha ja energiat Euroopa kaitsmisele.
Järelikult peab Eesti seisma sellegi eest, et Euroopa tervikuna oleks tõsiselt võetav ja usaldusväärne. Sest tahame me seda või ei taha – väikeriigi julgeolek ei sõltu ainult temast endast.
Head kaasmaalased!
Me teeksime suure vea, kui näeksime täna ja edaspidi Eesti iseseisvuse ohuallikaid vaid välistes tegurites. Meie jääme rahvana vabaks ja sõltumatuks juhul, kui kaitseme demokraatiat ja õigusriiki.
Me õigustame oma viimase kahe kümnendi tööd ja pingutusi vaid siis, kui käitume eetiliselt, kui oleme ustavad oma kaaskodanikele ja riigile.
Siit mõne kilomeetri kaugusel kannab pikka vanglakaristust endine kõrge riigiametnik, kes müüs Eesti ja NATO saladusi. Ja koos sellega müüs meie ja meie laste turvalisust ja sõltumatust.
Me oleme alles hiljaaegu elanud läbi sisepoliitilise vapustuse, kus oldi valmis ostma teise riigi raha eest endale paremat valimistulemust ja andma end rahastajate kätte pantvangi.
Selliste riskide vastu ei aita meie kuulumine mis tahes organisatsioonidesse,
ei aita kui tahes tõhus küberkaitse ega NATO lepingu viies artikkel.
Me poegade ajateenistus ei heiduta ühtki vastast, kui sõdurivanne müüakse piiri taga maha ja seda isegi ei kahetseta.
Head kaasmaalased.
Eesti rahvast on alati iseloomustanud kaine meel ja valmisolek jõuda eluterve enesekriitika toel seatud eesmärkideni.
Ma olen veendunud, et need omadused pole kusagile kadunud. Seetõttu suudame ka edaspidi tasakaalukalt, kibeduse ja eufooriata tulevikku vaadata.
See on me kohus kõigi nende meeste ja naiste ees, tänu kelle vaprusele ja ohvrimeelsusele me üldse saamegi elada vabas riigis, tähistada oma Võidupüha ning istuda koos pere ja sõpradega täna õhtul kõikjal jaanilõkete ümber.
Austagem oma eelkäijaid, eriti neid, kes hukkusid ja kannatasid Eesti vabaduse eest.
Armastagem oma lähedasi, hoidkem oma kaaskondlasi ja oma riiki.
Elagu Eesti!
