emadepäeval,
12. mail 2013 Estonia kontserdisaalis
Kallid kaasmaalased,
head emad ja vanaemad.
Täna on taas see päev, mil me kõik – pojad ja tütred, isad ja mehed – avaldame teile oma armastust ja tänu.
Me avaldame oma lugupidamist selle soojuse ja hoole eest, mille ammendamatu ja omakasupüüdmatu külluse keskel oleme sündinud, kasvanud ja elanud.
Me ütleme aitäh, me soovime õnne ja soovime tervist.
Samas on emadepäev ka see kindel kord aastas, mil nii laste, abikaasade ja isadena, nii kodanike kui riigiesindajatena peame mõtlema emaks olemise pärisosale – armastusele, hoolimisele ja hoolitsemisele –, mida iga inimhing vajab sünnist surmani.
Emalikkus on hoolimine kõigest sellest, mis teeb elu inimlikult sügavaks ja mõttekaks. See on igale emale looduse poolt antud ja seeläbi loomulik. Aga see on ka kohustusena kirjutatud seadustesse.
Kallid kaasmaalased.
Oleme viimastel nädalatel pidanud Eestis aktiivset ja tundelist debatti ühel päris valusal teemal. Oleme rääkinud neist, kellele emaks ja lapseks olemisest on saanud majanduslik, füüsiline ja eelkõige vaimne koorem.
Me räägime omaste hooldusest. Me räägime neist peredest, kus rõõmude kõrval elavad ka vaev ja valu. Kus haige lapse või vana ema või vana isa hooldamisest saab täisajaga töö. Ja tasuta töö.
See teema on just sedavõrd valus ja sedavõrd oluline, et sellest peab rääkima ausalt. Nii, nagu asjad on.
Seda tehes näeme, kuidas mõttevahetuses põrkuvad ühelt poolt traditsioonid ehk see, kuidas Eesti peredes on olnud ajast aega kombeks asju ajada. Ja teiselt poolt meie peremudeli muutused, majanduslikud võimalused ja vaba ühiskonna pakutavad valikud.
Selles diskussioonis on hoiakuid ja väljaütlemisi, mis mind kurvastavad. Mind häirivad kergekäelised järeldused, nagu saaks aidatud surm vähendada hooldajate ja hoolealuste endi vaeva.
Mind häirib lihtsustatud soovitus, et vanade ja haigete eest on kohustatud hoolitsema ainult riik. Aga mind häirivad ka need, kes veeretavad kogu vastutuse peredele ja omastele.
Me ei vaja vastandusi, mille järgi on meil ühel pool abivajaja, ja teisel pool anonüümne ja kuri riik „mis ei hooli“.
Selline vastandus ei vii edasi, ning ma kardan, et nii kaotame ka hea võimaluse midagi muuta. Ka maailma kõige edukamates, Eestist kordades rikkamates riikides ja ühiskondades on vanade, nõrkade ja haigete eest hoolitsemine jagatud mure ja vastutus.
Ka mujal maailmas on kõrgetasemelised vanaduspensionid, hooldajatoetused, taastusravi ja kohad väärikais hooldekodudes tihti jagatud vastutuse tulemus. Eakatele kuuluvat riigi ja omavalitsuste toetust täiendavad nii inimeste endi pikast elutööst kogunenud pension kui ka omad säästud, kel neid on, ent lisaks ka kindlustused, fondid, heategevus ja kirik.
Jah, see kõik maksab ja mitte vähe ning mida aeg edasi, seda rohkem. Nagu ei sõida bussid tasuta ega ole kõrgharidus tasuta, nii ei tule ka sotsiaalvaldkonna lahendused kusagil tasuta.
Mõtelgem siis, ja just enne lähenevaid valimisi – kas meie praegusest ühispanusest piisab abiks ja leevenduseks? Kas on vaja lisa? Kas me oleme valmis juurde panustama?
Kasutame selleks aruteluks praegust aega ja praegust suurt tähelepanu.
Kallid emad ja vanaemad.
Tänane jutt sai pidupäeva jaoks ehk liigagi tõsine.
Ent neid, kõige raskemaid, küsimusi arutamata ja selgeks rääkimata pole ka riiklik pühadejutt emade hoolimisest ja armastusest ei siiras ega lõpuni tõsiseltvõetav.
Emalikul hoolel ja hoolitsemisel pole hinda, see on omakasupüüdmatu. Ent mitte kellelgi, eriti riigil, pole õigust jätta kergendamata kõigi emade, ja kõikide teiste inimeste eest hoolitsejate, koormat. Nii teie oma siin saalis, kui kümnete tuhandete teiste hoolt ja vaeva.
Tegelikkuses on sel kõigel ju üks nimetaja – armastus ja inimlikkus. See, mida teie, emad ja vanaemad, olete meile õpetanud, eluks kaasa andnud, ning mida lastena hoiame ja hindame. Kõik see, mis ümbritseb meid kodusoojusena, koduse toiduna, julgustava või lohutava sõnana ning tuhandel muul kujul.
Selle kõige eest ma tänan teid veelkord südamest ja soovin kõigile emadele ja vanaemadele ilusat pidupäeva. Aitäh.
