Hilja Riet sündis 8. jaanuaril 1905 (vana kalendri järgi 25. detsembril 1904). Tema isa, Viljandi piltnik Jaan Riet oli juba 1898. aastal avanud kuberneri loal fotoäri, mille tegevus osutus edukaks. Mõne aasta pärast ehitati Karl Burmani projekti järgi maja, kus peale eluruumide olid veel
labor, pimik, ootetuba ning ateljee, mille lagi oli tehtud erilisest
valgust mahendavast klaasist. Juba lapsest peale vanematel abiks olles puutus Hilja kokku fotograafia kõigi finessidega. Õppinud 1920-ndate aastate keskel "Pallases“ sai ta lisaks hea ettevalmistuse kompositsiooni ülesehitamisest ja pildi organiseerimisest. 1928. aastal tellis ta endale Saksamaalt fotoaparaadi Leica ning hakkas sellega pildistama, mistõttu tuleb Peeter Toominga sõnutsi pidada tema kunstilisi fotosid päris esimesteks sellise kaameraga tehtuteks Eestis.
Kaamera oli väike ning võimaldas pildistada ilma statiivita, mis andis fotograafile suurema liikumisvabaduse, samuti hakkas ta laifilmi kõrval kasutama uudset 35-mm filmilinti, mis oli 1920-ndatel aastatel ennekuulmatu isegi asjaarmastajate jaoks. Otsingud oma teadmisi ja oskusi rakendada viisid terve seeria natüürmortide, lillepiltide, kompositsioonide ja pühadekaartide valmimiseni, mille ühiselt tunnuseks
oli kvaliteet – peenelt ära kasutades eri materjalide faktuuri ja
struktuuri käitumise valguses ning mitmekordsete peegelduste ja optiliste efektide abil lõi ta lausa tajutava ruumiga pilte. Aastatel 1931-1940 pildistati 176 süžeed; neist kopeeriti kümneid tuhandeid fotopostkaarte, mis lisasid Rieti fotoärile populaarsust. Kaartide tarvis telliti Saksamaalt spetsiaalset kreemika tooniga paberit, mille tagaküljel oli Hilja Rieti nimi, mõnikord pressiti aga nimi reljeefse kujutisena kaardi esiküljele. Taolisi postkaarte leidus 1930. aastatel
küllap igas Eesti kodus ja neid hoitakse alles praegugi. Oma sõnul hakkas ta postkaarte tegema vaid hobi korras õhtuti, peale tööpäeva lõppu ning nende ootamatu menu oli üllatuseks talle endalegi. Kuigi Jaan Rieti fotoateljee 1940. aastal natsionaliseeriti ja 1948. aastal suleti sootuks, jätkas Hilja Riet enda valitud teed töötades algul Tartu Kunstifondis, pildistades teoseid ja näitusi, hiljem vabakutselisena Vanemuises ja Ugalas teatrielu jäädvustades.
Postkaartide kõrval on Hilja töödest kultuurilooliselt väärtuslikud fotod Eesti kunstnikest, mis valmisid aastail 1947-1960. Tegemist ei olnud tellimustööga, see oli teema, millega Hilja tegeles jällegi hobi korras. Fotod on lavastatud, kuid seda pole püütudki varjata. Mis sellest, et tavaelus ei ole ükski maalikunstnik harilikult oma ateljees viigitud ja triigitud: loomekeskkond on nagu loodus, mis ei ole kunagi
korrapärane – ühe ateljee puhul käib teatud sorti korralagedus asja juurde. Harva vaatab pildistatav otse objektiivi suunas, peamiselt on püütud teda tabada kõrvalt, tuues välja midagi ainult temale iseloomulikku. Neis fotodes on olemas seesama tunnetus, mis leidub ka Hilja Rieti postkaartides – suurepäraselt ära kasutatud kõik
toonivarjundid, osava fokuseerimisega pandud paika rõhuasetused ning mänguliselt ära kasutatud nii ees- kesk- kui tagaplaanid. Miski pole üleliigne, kõik on paigas ja mõjub sundimatult. Fotograaf on paigutanud kunstnikud neid kõige paremini iseloomustavatesse poosidesse näiteks paletti sõrmitsema, voodil lebades skitseerima või sigarett hambus
molberti ees mõtisklema. Hilja Riet on neid fotosid ja negatiive kuni tänaseni hoolikalt säilitanud, kuid näitustel pole neid varem eksponeeritud, küll on mõningaid neist kasutatud erinevates trükistes.
Hilja Rieti esimene personaalnäitus leidis aset Peeter Toominga abil alles siis, kui ta hakkas 89 saama. Sellest 1994. aastal Tallinna fotokeldris Lee aset leidnud näitusest kirjutades nimetas Tooming Hilja pühade- ja õnnesoovikaarte impressionistlikeks natüürmortideks. Nüüd Hilja enam ei pildista ega käi väljas. Fotosid on tal kodus äraarvamatu
hulk, kõik süstematiseeritult kas albumitesse, mappidesse, või
kastidesse seatud. Need pildid ja negatiivid aitavad hoida mälestusi. Piltidel on kogu ta elu.
Säilinud nimekirja järgi pildistas Hilja Riet 43 kunstnikku, tehes üle 200 võtte. Näitusel on eksponeeritud 72 fotot, mis annavad meile võimaluse heita pilk nüüd juba klassikuteks saanud kunstnike töötubadesse. Enamik ülesvõtteid eksponeeritakse esmakordselt. Näitus jääb avatuks 22. oktoobrini.
Teksti koostamisel on kasutatud ka varem ajakirjanduses ilmunud materjali.