www.DELFI.ee
Foto: Tanel Meos
Alates päevast, mil meediasse jõudis teade peaminister Andrus Ansipi võimalikust tagasiastumisest kuni päevani, mil Reformierakonna juhatus otsustas anda Siim Kallasele volitused uue valitsuse moodustamiseks juhul, kui Ansip peaks tagasi astuma, on õhus rippunud küsimused, kas selline vangerdus järgib peensusteni Eesti Vabariigi vastavaid seadusi või mitte.
Kui põhiseaduse paragrahv 65 lõige 5 ütleb, et riigikogu “annab peaministrikandidaadile volitused vabariigi valitsuse moodustamiseks”, siis kas Reformierakonna juhatus ongi sama hea kui riigikogu, andes Kallasele volitused uue valitsuse moodustamiseks. Kui jah, siis milleks on vaja riigikogu? Kui ei, siis kas Reformierakonna juhatuse volitused on seaduse mõttes samasuguse jõuga volitused kui riigikogu omad? Või on need mingid muud, senitundmatu jõuga volitused? Ja kui on nii nagu viimasel juhul, siis miks me ei üllatu, et põhiseaduse paragrahvi saab lihtsalt asendada ühe erakonna juhatuse otsusega?
Peaministri tagasiastumine toob endaga kaasa ka valitsuse tagasiastumise. Seda sätestab põhiseaduse paragrahv 89: “Vabariigi President määrab neljateistkümne päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise.”
Ma saan sellest aru nii, et hoolimata Reformierakonna heast tahtest ajada asju “kiirmenetluse” korras peaks asjad seaduse järgi toimuma aeglasemalt ja teises järjekorras. Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahv 9 ütleb, et peaministri omal algatusel tehtud tagasiastumise avaldus peab olema tehtud valitsuse istungil (aga mitte mõnes tähtpäevakõnes), ning sellest tuleb tal viivitamatult teatada presidendile; siis määrab president (põhiseaduse alusel) uue peaministrikandidaadi ja teeb talle ülesandeks uue valitsuse moodustamise; seejärel esitab kandidaat kahe nädala jooksul riigikogule ettekande tulevase valitsuse valitsemise aluste kohta (mitte ei viita mõnele kümne aasta tagusele artiklile), misjärel riigikogu hääletab, kas anda volitused valitsuse moodustamiseks või mitte. Jne jne.
Ning seoses kõige sellega kerkivad järgmised küsimused: kas peaministri vahetamise seaduslik asjaajamine on lihtsalt formaalne asjade käik ja tegelikkuses otsustatakse kõik tagatubades ning seejärel korjatakse tagantjärgi n-ö templid paberitele peale? Ja kui see nii peaks olema, milleks üldse seadusega ette nähtud reeglid, kui asju saab ajada ka “omade vahel”? Kas suurde tuhinasse sattunud Reformierakonna juhid on tekkinud olukorrale mõelnud? Ja kui ei ole, siis miks? Ja kui on, siis miks ei ole näha ühtegi selgitust sellise etteruttava tegutsemise kohta?
Ja lõpuks: kas president Ilves on kummitempel, mis seadustab Reformierakonna tegevuse tagantjärele? Või on ta pidevalt kursis asjade käiguga ning on andnud juba oma heakskiidu peaministri vahetamise skeemile? Ja kui nii, siis milleks üldse on veel vaja riigikogu hääletust, kui president, lahkuv peaminister ja tulevane peaminister on kõiges ilma avalikkust informeerimata kokku leppinud.
Need on kurjuseta küsimused, mis tulevad paljudele mõtlevatele inimestele ja ka mulle pähe, kui ma jälgin peaministri vahetamise protsessi avalikkuses. Ning ma tahaks väga, et asjaosalised seda avalikult kommenteeriksid enne, kui kõhklused ja kahtlused telgitagustes kokkulepetes määrivad Siim Kallase tagasitulemise Eesti poliitikasse juba enne seda, kui see on teoks saanud.
