Ütlen ausalt, ma ei saa sellest aru. Nii et näiteks küüditamisel, mille saatis korda Nõukogude Liitu juhtinud kommunistlik partei oma ustavate kommunistide ja nende käsilaste kätega polnud midagi tegemist kommunistliku õpetuse ivaga, vaid see oli ainult inimloomuse varjukülg? No aga küllap on see mu mõte lihtsalt “kategooriaviga”, nagu Lobjakas ütleb. Kui ma poleks ise proletariaadi diktatuuri režiimi all elanud, siis ehk usukski... Või pigem siiski mitte. Igal juhul käib äge kommunismi rehabiliteerimine intellektuaalide poolt. Kapikommunistid on päevavalgele tulnud. Lühikese aja jooksul on see juba mitmes katse eestikeelses avalikus ruumis kommunismi kaitsta ja isegi heaks kiita, olgu siis põhjuseks soov irriteerida, poliitilist profiiti lõigata või lihtsalt rumalus. Lobjakas oskab ärritavaid seisukohti vaid teistest löövamalt sõnastada.
Ja mis on "kommunistliku õpetuse iva"? Kuidas seda eraldada kommunsimi jubedast praktikast, mida enamus lugejaid oma nahal tunneb ja mäletab? Kas need on üldse teineteisest lahutatavad?
Üks noor ülikoolis tegutsev intellektuaal, kellega Facebookis sel teemal vaidlesin, soovitas mul rohkem politoloogia alaseid raamatuid lugeda, et kommunismi biidile paremini pihta saada. Aga olengi omal ajal ENSVs ja Tartu Riiklikus Ülikoolis lugenud lausa kommunismi teoreetikuid ja praktikuid, sel teemal eksameid teinud ja juba siis sain nii teooria kui praktika kaudu aru, et see on üks erakordselt halb asi. Nüüd selgub, et "pahad" kommunistid, kes neid aineid mulle õpetasid, on mind petnud ja vale asja seletanud... Tuleb hakata "õigeid" kommunistlikke tekste lugema hakata... See on juba absurd kuubis!
"Teoreetilise kommunismi" kaitsjad väidavad, et pahad inimesed keerasid "taas kord" selle ilusa idee tuksi ja välja tuli mingi õudus. No kui seda inimest eest ei oleks kõigi oma vigadega, küll siis oleks tore elada! Minge proovige siis ise järele, kui ei jõudnud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtimise all elades asjast aru saada. Maakeral on veel mõni harv paik, kus kommunismi oma naha peal proovida saab, näiteks Põhja-Koreas. Tuleb muru süüa, suurt juhti kiita, ehitada tuumapomme 24/7 ning ähvardada kogu maailma rahumeelse aatomiga.
Kommunismi heade külgede üle targutamine jõuab alati välja Karl Marxini. Õige ka, sest Marx justkui pani "teadusliku" aluse teooriale, mille julm bolševik Lenin ja hiljem Stalin ära rikkusid ja oma huvides kasutasid. Niipalju võiksid noored kommunismihuvilised ikka teada, et teadusega pole Marxil küll midagi tegemist, sest oma väidete tõestamiseks vajalikke andmeid ja statistikat ta võltsis ja väänas, liitis vastavalt vajadusele või mõtles jultunult välja just nii nagu tal parajasti vaja oli. Seda märgati ja sellest kirjutati juba 19. sajandi lõpus. Ja valeandmetele tuginedes ei saa teadust luua. Kuulata nüüd 21. sajandi alguse Eestis jutte Marxi teoreetilisest edasiviivast jõust... No ma ei tea, tõesti.
Kommunismi heakskiitmine ei ole mingi lahe intellektuaalne mäng stiilis "Lugege poliitiliste voolude kohta" ja "Kommunisme on palju erinevaid", nagu üks inimene Facebookis kirjutas. Kommunism on inimkonna ajaloos korduvalt järele proovitud ideoloogia, mille tulemuseks on enamasti olnud mastaapne inimsusevastane tegevus ja halvimal juhul kümnete miljonite inimeste hävitamine. Katse esitada kommunismi kui süütut ideoloogiat või seda rehabiliteerida on näkku sülitamine kõigile neile, kes on kommunistide käe all otse või kaudselt kannatanud.
Muutusin kommunismi pealetungi pärast juba murelikuks, kui korraga tuli mu peale valgus: pole vaja muretseda, sest kui elasime üle tuumapommide, Nõukogude armee ja KGBga varustatud kümned miljonid kommunistid, siis need uued kapikommunistid on lihtsalt mingid mõttetud putukad, kes surnud punase elevandi viimase sõnnikuhunniku kohal sumisevad ja nende hääl on "kui kärbeste sumin mu kõrvus".
Priit Hôbemägi
veel artikleid Priit Hôbemägilt:
http://ekspress.delfi.ee/areen...
