Priit Hõbemägi, kolumnist
www.DELFI.ee
Foto: Ingmar Muusikus
Artikkel:
http://www.delfi.ee/news/paeva...Nädala lõpupoole sattusin Facebookis huvitava vestluse osaliseks. Üks tuttav kirjutas, et tänavuse Laulupeopileti infost saab lugeda: "Kuni 6 aastased lapsed k.a. saavad kontserdile tasuta, KUI ISTUVAD SÜLES." "Miks?" küsib mitme lapse ema täie õigusega.
Kas siis tuleb osta täiskasvanupilet, kui laps tahab ringi jalutada? Kas laps kukil võrdub lapsega süles? Ja miks üldse peab süles istuma, kellele selline mõte pähe tuli?
Lapsevanema jaoks täiesti õigustatud küsimused. Käisin näiteks lastega Nokia kontserdisaalis toredat lasteetendust vaatamas. Kõik oli tore, kuid pidin ostma lisaks ka "sülepileti" selle eest, et hoidsin kolmeaastast oma põlvedel. Kirusin seda süsteemi, see tundus mulle primitiivse ahnuse väljendusena. Samahästi võib küsida raha prillide kandmise eest. Lapsed teevad nagunii head "kassat": tahavad vaheajal midagi juua ja nosida, soovivad värvilist kavalehte ning nuruvad lisaletis müüdavaid "indiaani klaashelmeid", mis iganes need siis parasjagu on.
Mõni vestlusringis osaleja püüdis leida sülesistumise klausli positiivset poolt - et midagi pole ju ära keelatud ja kui väikelaps on peol tasuta, siis pole talle lihtsalt eraldi istumiskohta ette nähtud. Võimalik. Terve mõistus ütleb veel, et selle sätte kontrollimist ei tasu karta. Aga keskaegset suhtumist lastesse - nad on ju lihtsalt väikest kasvu täiskasvanud - on ikka tunda.
See juhtum tõi aga meelde ühe teise laulupeoga seotud loo. Möödunud novembris arutati elavalt selle üle, et mitte kõik laulupeole pürgivad välis-eesti koorid ei pruugi sinna saada. Mulle läks see toona väga hinge. Vaatasin tekstid värskelt üle ja tunne on sama - kellelgi on arusaamine, miks laulupidu tehakse, üsna sassi läinud. Kui neid asju juhiks ikka ENSV kultuuriminister Ilmar Moss, siis ma ei imestaks. Aga nüüd...
"Laulupeole pürgiva 21 väliseesti koori hulka kuuluvad kaks lastekoori esimese korraga lubakirja ei saanud," teatas toona ERR portaal. Järgmisel päeval tsiteeris sama allikas Laulupeo kunstilise juhi Hirvo Surva sõnu: "Me tahame garanteerida kvaliteetse koorikontserdi ehk meie ühise Eesti suure koori kvaliteetse kontserdi, mille nimeks on laulupeo ühendkoor. /---/ Kusagil on sellised kunstilised ja muud limiidid, mida me peame arvestama." Vihje on antud lausa aiateibaga.
Siin on vaja vaielda. Mitte kontserdis ei ole asi, vaid selles, et laulupidu on unikaalne võimalus tuua eestlased ja eesti lapsed üle maailma ühtsesse peresse kokku Lauluväljakule, kus nad üheskoos midagi väga tähtsat ja hingelist teevad. Seda kontserti ei tehta selleks, et "Deutsche Grammofon" sellest tippkoori salvestuse teeks, vaid selleks, et tunda ühistunnet ja neelata ühiselt pisaraid, kui kõlavad meie kodumaa kaunimad laulud. Ja siin võib nii mõnegi kõikuva noodi andeks anda.
Peale selle, lugupeetud, laulsin ma kunagi mitu aastat RAMi noortekooris Venno Laulu käe all ja esinesin ka laulupeol. Millist "laulmist" ma laulukaare viimastes ridades laulmise ajal nägin, seda võin ma rääkida Hirvo Survale kõrva sisse, aga ta teab seda isegi. Kaks lastekoori, kes mõne noodiga ehk eksivad, ei muuda ühendkooride kõla mitte üks kriips. Aga nende laste hinge jääb rõõm sellest laulmisest. Ja seda ei tohi mingite "kõrgkultuuriliste" ettekäänetega ära võtta.
Erandite mittetegemise jutt meenutab mõnda Reformierakonna ministrit, kes on harjavarre alla neelanud. Aga laulupidu ei ole käibemaksuvaidlus.
Õnneks ütles laulupeo kommunikatsioonijuht Sten Weidebaum, et "ei ole usutav, et ühegi väliseesti koori puhul tekiks võimalus ja olukord, et nad ei pääse peole."
Meest sõnast, härga sarvist.
