Eesti, 06.05.2020
Ajakirjandus sipleb kahe maailmavaate vahel.
©Uued Uudised
Sõltumatu ajakirjanduseni on Eesti meedial veel pikk tee minna. Pilt on illustratiivne.

Ajakirjandusõppejõud ja Postimehe toimetaja Priit Pullerits kirjeldab oma blogis, kuidas tal tuli veel mõne aja eest mitmel teemal vait olla: “Mulle öeldi kahel korral otse, et mina kooseluseaduse teemal sõna võtta ei tohi. Ma sain korduvalt tunda survet ja hukkamõistu, kui kirjutasin ausalt immigratsioonist, sealhulgas näiteks Vaos toimuvast. Minu jaoks asi enam hullemaks minna ei saanud”. Nüüd on sõna palju vabam.

Pullerits rääkis hiljuti Vikerraadios, kui osutas ajakirjanike ebaprofessionaalsusele. Varem on rääkinud ka Postimehe lühiaegne peatoimetaja Peeter Helme, et ajakirjanikud on madalalt makstud pooliku haridusega ületöötanud tegelased. Selgelt vasakule kallutatud Delfi peatoimetaja vastas Pulleritsule, et kõik on kõige paremas korras.

Konservatiivsete vaadetega Priit Pullerits jätkab teemat oma blogis, kirjutades, et ta sai pealtnäha huvitava, ent sisult rumala küsimuse, et kui mulle ei meeldi vasakliberalismi laiutamine, kas ma 1) olen valmis selleks, et Eestis kehtestub sõnavabaduse teemal diktatuur, ja kas ma 2) olen kindel, et jään tolles diktatuuris soositute poolele.

„Ma olen seda diktatuuri juba näinud – vasakule kaldu diktatuuri nimelt. Lõppeva kümnendi esimesest poolest alates. Mulle öeldi kahel korral otse, et mina kooseluseaduse teemal sõna võtta ei tohi. Ma sain korduvalt tunda survet ja hukkamõistu, kui kirjutasin ausalt immigratsioonist, sealhulgas näiteks Vaos toimuvast. Minu jaoks asi enam hullemaks minna ei saanud,“ kirjeldab ta.

Ta viitab, et see oli ilmselge sõnavabaduse piiramine.

„Kuna meil on nüüd tänu muutunud oludele taas rohkem sõnavabadust kui varem, siis kasutan seda, et asjad siin lahti seletada ja näitlikustada. Ma ei saanud mullu, 2019. aasta kevadel absoluutselt aru sellest kiunumisest, mis läks lahti, et sõna ei olevat Eestis vaba. Täiesti vastupidi! Tänu vasakliberaalse diktaadi lagunemisele Eestis muutus sõna järjest enam vabamaks. Vaadake ise, kui palju ma sain 2018. aasta sügisest, mil hakkasid puhuma muutuste tuuled, taas kolumnistina esineda. Ma kirjutasin vaat et peaaegu iga nädal arvamusloo, ja mitte sellest, et oi, «Troonide mängu» viimane hooaeg mulle ei meeldinud, nagu kirjutas üks noorajakirjanik, vaid kirjutasin ikka ühiskondlikest asjadest, suurtest nähtustest, olulistest protsessidest. Arvamustoimetaja soosis, et kirjutaksin, sest muidu ilmub liiga palju naiivseid lugusid, muretses ta. Laste kirjandid, ütles ta nende kohta,“ kirjutab Pullerits.

Pullerits rõhutab, et just see oli sõnavabadus, mis taas üle mitme aasta Eesti ajakirjanduses õitsele lõi.

„Mulle see taastunud normaalsus meeldis, et sõna said kõik, Ahto Lobjakast Jaak Valgeni, mitte ainult Lobjakas ja teised temasugused ning tema leeri kalduvad Eesti vaenajad, kes kujutlesid end olevat progressi teenistuses ja ajaloo õigel poolel. (—) Ja kisa tõusiski sellest, kui vasakpoolsed tundsid, et neile ei ole jäänud meedias monopoli, vaid sõna saavad üha rohkem ka nendest erinevate vaadetega inimesed, mistõttu nad tundsid end ja oma positsioone ohustatuna.“

Sõda käib mitte ainult kahe maailmavaate, vaid ka kahe meediamaja vahel, sest armutu konkurents kahaneval meediaturul sunnib selleks. Ja kahaneb see turg just seetõttu, et liiga palju on ajakirjanikke või otsustajaid, kes tahavad kõike kallutada oma mätta otsast vaadatuna, ehk vasakule.

Märkmed: