28.-30. märtsini toimusid Bonnis, Haus Annabergis EÜSLi korraldatud traditsioonilised Eesti Kultuuripäevad. Päevade avaõhtul esines soolokontserdiga Bonni ooperis töötav Priit Volmer. Programmis olid muuhulgas Sarastro aaria Mozarti „Võluflöödist“ ja Basilio aaria Rossini „Sevilla habemeajajast“. Samuti eesti heliloojate soololaulud nagu Mart Saare „Vaikus“, Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine“ ja Arturi Kapi „Metsateel“. Põnevaks avastuseks publikule olid viis laulu Raimond Lätte vokaaltsüklist „Kurbade kaitseks“. Teos, mis nõukogude okupatsiooni ajal vaid üks kord Estonias ette kanti ning seejärel „unustuse hõlma vajus“ kuna toonastele punastele kultuuriametnikele nii Hando Runneli tekstid kui ka Lätte muusikas peituv sõnum liiga kahtlane tundus.
Pärast fantastilist kontserti, saatjaks klaveril Aita Sibul, nõustus Priit lahkelt mõnele küsimusele vastama.

Esmalt suured tänud imeilusa kontserdi eest.
Räägi palun endast, sellest kuidas sattusid klassikalise muusika juurde ja kas kahetsed seda?

Ei, seda ma ei kahetse, et sattusin laulu õppima, see on aga paljuski seotud juhustega minu elus. Olen sündinud 1978. a. Tartus ja üles kasvanud Pärnu-Jaagupis ning alates 12. eluaastast jälle Tartus. Olen tegelikult teatris üles kasvanud, sest minu isa oli endine vanemuinlane, aga oli sunnitud lahkarvamuste pärast Kaarel Irdiga sealt lahkuma ning tööle asuma Pärnu Endlas lavatehnikuna. Oma vanaema, Terese Mugastot, kes oli kunagine Endla ja Vanemuise ooperi- ja operetilaulja, ei ole ma kahjuks näinud. Minu unistuseks oli saada näitlejaks, seda just sõnalavastuse teatris. Kooli ajal ei huvitanud mind laulmine põrmugi ja koorilaulust õnnestuks ka kuidagi eemale jääda. Olen isegi kaks korda avalduse lavakunstikateedrisse kirjutanud, aga eksamitele kohale ei läinud, ei julgenud.

Koolis käisin Treffeneri Gümnaasiumis ning kooli ajal õppisin laste muusikakoolis plokkflööti, klarnetit ja saksofoni. Gümnaasium hakkas läbi saama ja tuli otsustada, mida edasi õppima minna. Minu sooviks oli saksofoni edasi õppida. Ema pealekäimisel läkisime sõbraga lõpuks ühel õhtul Heino Elleri kooli uurima, et millal need sisseastumise katsed siis on. Kell oli juba pea viis õhtul ja Elleri koolis oli õnneks veel üks inimene, noodikogu juhataja, kes meile teatas, et sisseastumiseksamid saksofoni erialale olid juba kahe nädala eest. Aga järgmisel hommikul olevat veel võimalus laulu erialale sisseastumiskatseid teha. Oli see saatus? Polnud küll õiget ettekujutust, mis see laulueriala endast kujutab, aga järgmisel hommikul läksin kohale ning laulsin oma kõlava karuse metsahäälega kaks laulu ette. Nendeks olid „Seakarjuse laul“ ja prostituudi laul filmist „Viimne reliikvia“. Kohapeal tekkis veidi kõhe tunne kuuldes mida konkurendid ette laulsid, aga vastu võeti. Minust sai Henn Pai õpilane ning juba õpingute käigus oli võimalik Vanemuise kooris kaas teha.

Peale Elleri Muusikakooli järgnes Eesti Muusikaakadeemia.

Aastal 2000 olin jälle kahevahel, kas astuda Akadeemias laulu erialale või lavakunsti, sest hingel oli ikka veel näitleja amet, vähemalt tookord. Paraku sai kandideerida korraga vaid ühele erialale ja nii ma valisingi laulu, sest polnud kindel kas saan lavakunsti sisse. Ja seda otsust ma ei kahetse.

Muusikaakadeemias oli esialgu minu õpetajaks leedu tenor prof Virgilijus Noreika, kes kahjuks peale 1,5 aastat loobus Tallinnas õpetamast. Järgnes põgus koostöö prof Matti Peloga. 2003. aastast alates sai minu õpetajaks soome bass prof Jaakko Ryhänen, kelle käe all õppimine on mulle väga palju andnud. Paralleelselt õpingutega Akadeemias laulsin Estonia ooperikooris ning 2001. a. kui Ain Anger Estoniast lahkus, tuli kooripoisina hakata solisti rolle tegema, kaasaarvatud paar Aini vana osa. Täiskohaga solistina asusin Estonia Rahvusooperis tööle peale Akadeemia lõpetamist 2004. aastal.

Kuidas sattusid just Bonni ooperisse?

See oli umbes kaks aastat tagasi kui olin oma õpetaja Jaakko Ryhäne´ni juures Helsingis, toimusid ettelaulmised erinevatele agentidele. Tookord olid seal ilmselt ka Bonni ooperi tegelased ja ju ma siis meeldisin neile. Sain pakkumise tööks Bonni ooperis alates hooajast 2013/14, seega siis juba 7 kuud laulangi siinses ooperimajas.

Muljed Bonni teatrist, kollegidest.

Bonnis on hetkel kolm bassi: peale minu veel üks soomlane ja venelane. Eriti just soome kolleegiga on hea läbisaamine, sest ka temal on pere kaugel ja on siin üksinda ning ta on samuti prof Ryhäneni õpilane. Niiet sama kool.
Kui rääkida veel kollegidest, siis eile õhtul (27.03.) toimus Puccini „Tosca“ viimane etendus sel hooajal, nn galaõhtu. Selleks puhuks oli teater Cavaradossi partiid laulma kutsunud argentiina staar-tenori José Cura. Cura on laulja, kes on laulnud kõikidel maailma kuulsatel ooperilavadel ja koos kõikide kuulsustega. Minu roll Mesner´ina nägi muuhulgas ette, et ulatan Cavaradossile maha kukkunud pliiatsi (naerab muhedalt). Laulda koos sellise staariga - see on elamus, mis kindlasti ei unune.

Mul on tunne, et Estonia teater toimib paremini, on innovatiivsem. Siinne teater on vaid üks koht kus käiakse üheskoos tööd tegemas. Estonias käiakse ka üheskoos tööd tegemas, aga see on midagi rohkemat kui ainult ühine töö tegemine. Ja näiteks kasvõi selline väike asi nagu tööplaanide jaotamine - Tallinnas ollakse e-tehnoloogias ikka mitu sammu eespool.

Tundub ka, et rahvusooper on eesti inimestele palju suurema tähendusega kui Bonni ooper sakslastele.

On erinevus eesti ja saksa publiku vahel?

Saksa publik on väga nõudlik, aga ka väga tänulik kui asi on hästi lauldud ja oma poolehoidu ning tänu näitavad nad väga julgelt välja. Eesti publik on tolerantsem ja tagasihoidlikum.

Lähema aja plaanid.

Selline soololaulude õhtu nagu täna, oli mul esmakordne ettevõtmine siinmail ja tundub, et läks korda. Ehk mõtteid selles suunas mõlgutada? Tahan jätkata ka viljakat koostööd Tallinna Variuse teatriga, sõnalavastusteatriga, kus teen kaasa laulva näitlejana. Bonnis on veel hooaeg täies hoos ning siin on palju huvitavaid tegemisi, nt Beethovenfest Bonn 2014 jpm. Ees ootab ka veel järgmine hooaeg Bonni ooperis ja siis – küll tee näitab teed.

Usutles Meeli Bagger

Priit Volmeri auhinnad:
2002 1. preemia Mart Saare laulude parima interpretatsiooni eest
2005 Harjumaa teatripreemia Leporello osa eest Mozarti „Don Giovannis“
2008 Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia „Noor laulja“ laureaat ja Eesti Rahvusooperi „Best Colleague Prize“
2013 SEB publikupreemia laureaat

Eestlased Saksamaal

TRENDING