Lõppeks. Sain tähelepanu. Vähemalt Kertu käest, kes taas üleõla kiikab kui vanamees uuema kirjutusmassina tagan ohhates ning äiates end settib. Luges ju ajalehest aasta alul sedat, et ta järsku usaldab mind. Pähh.

Jõuan ehk kohe kuhu tahaks. Koolis, ja seal õnneks vähe käinuna, ei seaksnu ma iski vaevaliselt va ka vajaduselt mõne mõtte hetkel ritta. Kuid ei sooviks ainsamaga taas entente’i kokku leppida. (Näe, ma siiski mältan miskitkigi. Muidu puhkeb jälle sõda). Keeld on aga range – väldi keerukusi. Milledega ta ja ma ammu tutvuses.

Et aus olla, mineviku kirjutusmassin oli parempki kui tänäpne arvuti, vä uus kompuuter. (Ma pol’ õppnu seda võimatut noorte eesti keelt, kuid „vä” sõna on olemas! Kertule andsin muide ka tõsisest nuhtlusest lootes pääsu lubaduse, et noorusest õpit murdeid enam ei pruugi. As if.) Kuid ehk ta unustab, ja ei saa tuu hää ing arugi, et jahva on indoneesia kohv, ja jumala vilja jahvatamine, mida mõni ikka üritab, on kohusetunne. Seda ommikukohvi tagan siiralt talle ütledes. Kasu sest vähe.

Süüdi kõiges on iga ja unetus. Või vanus ja vajadus, tõlkevõimalusi on olemas. Ikka kriitikute huvides. Kuna aga ise ei oska valskust osavalt harrastada, ega soovigi, siis seletusex. Nii noored kirjutavad, tolle iksiga, et kõik on seks tettu. Mina sellest asjast ei inamp tiagi. (Vabandust Kertu!~) See ˜ pidi olema naljategemise märgiks või nii. Põrpin ikke.

Mu patt, kui selline, oli, et uniselt ei pestnut ma laiskuse tõttu kraanikaussi jäetud nõusi vaid piilusin tisse. See ka kahemõtteline. Ise loll ei ole, aga vanus vahest ei suuna riiuli poole meelelahutuseni jõudmisexni vaid tolle ebameeldiva nupuni. Ja kuldsed kloobused võitsid vanamehe tähelepanu. Tissid jäid peale, angliski, dishes lost.

Olid alles filmistaaride partiid saadaval igatsevatele silmadele. Kavalalt oli seletatud kel parim dekolletée, (tuu on mingi kapsas, vist, üttels Kertu hiljem,) miskit mitta peitis, mis dressmeiker kelle visiooni esitas, aga mul vaid silme ees need, noh, prinked. Ilusad, need, aga milleks kultust ehitada. Isegi kui nod nigu hundikoerakõrvad. Lõpuks ikka kõik penid hauguvad, vaata lõugu, mitte muud.

Eas, kus sellised asjad enam mind tegevuslikuvikult ei huvita, ehk, vahest vaid harva, kuna ma vaevalt õnge lähkskiki, siis surekski, vist, arvestades eelajalooliste kogemustega, on imelik, otsa imeline aru saada, miks just noorusele, kellele kõigile looduse poolt on antud annid, peavad sellised absurdused olema tähtsad.

On’s see ime, et mõni kel muud kurta ei ole, elab tänu abikaasale ja lollikastile lootuses, tahaks, et saaks taas ema rinnale? Paremat kohta polnud, ka vanuigi saan sest aru. Emale antke kuldne kloobus, palun, seletamatu aitüma otsa. Siis pole vaja kirjutada, kuna tähtis pol’ see mis lännu, kut tuu mis mitte unuste…

Märkmed: