Tartu kultuuribürokraatidele on Ristikivi majamuuseum muutunud tülikaks, raha nõudvaks ja mitte eriti atraktiivseks kohaks, mille avamisele mõne aasta eest vaadati kui suursaavutusele.
Endine tudengituba katoliku kiriku lähedasel krundil tooks majaomanikule parema lahenduse, kui see likvideeritakse, mis annaks võimaluse maja realiseerida.
Kui Ristikivi muuseum asutati, olid sel eeldused edukaks tegevuseks suurepärase raamatukoguga. Oli neidki, kes nägid selles võimalust luua väliseesti kultuurikeskus selleks kogutava materjaliga.
Nüüd on Tartu kultuuriametnikud siiski leidnud, et muuseumi senine töötajaskond pole neid vajadusi suutnud realiseerida, kuid see ei peaks põhjustama muuseumi sulgemist, tuleks ainult tekkinud kriisist üle saada.
Aastakümnega on muuseumid ise valiku teinud, mis on jaksanud raskustele vastu pidada ja millised tunnevad raskusi. Muuseumi ülesandeks on hoida kultuurimälu, kuid isikumuuseumil on sellele lisaks veel võime väljapaistva kultuuriisiksuse retseptsiooni luues rikastada rahvuslikku kultuuriteadvust.
Juba see tudengituba annab Ristikivi elule tausta, mille säilitamisega ühiskond hindab tema vaimset pärandit edasi. Isikumuuseumide vastu on Eestis kadumas huvi, alles tänavu jättis Tallinna Linnavalitsus A.H. Tammsaare muuseumi ilma kogu maja alumisest korrusest, andes need rendile kommertsgaleriile. Ükski hääl ei rääkinud sellele vastu.
Ristikivi muuseum müüdi omal ajal linnale väga soodsa hinnaga, kuna sellest pidi saama muuseum. Sellele tegid väliseestlased kingitusi teadmises, et annetused saavad kodumaa rahva ühisomandiks. Muuseum on olnud koht, mida nad on külastanud, sest neil on tunne, et see kuulub ka neile, Ristikivi oli oma mees. (HO)
Probleemid Ristikivi muuseumiga
Kultuur
TRENDING
