Ta lõpetas Rutgersi Ülikooli cum laude ja Phi Beta Kappa ning teenis siis ohvitserina USA armees. Valgemäe saavutas Woodrow Wilsoni stipendiaadina doktorikraadi inglise keeles ja kirjanduses, erialaga võrdlev dramaturgia, Kalifornia Ülikoolis Los Angeleses (UCLA) ning määrati abiprofessoriks UCLA-s. Vahepeal tegutses ta külalisprofessorina George Washingtoni Ülikoolis (Washington, D.C.-s) ning alates 1968. aastast on ta olnud õppejõuks New Yorgi Linnaülikooli (CUNY) Lehmani Kolledzhis, kus ta valiti korraliseks professoriks (1975) „Linn ja humanitaarteadused” programmi direktoriks (1984—1988) ning kolm korda järjest inglise keele ja kirjanduse kateedri juhatajaks (1988—1997). Vaatamata võimalusele juba aastate eest teenitud puhkusele minna, jätkab juubilar tegevust CUNY-s.
Dr. Valgemäe sulest on ilmunud viis raamatut: „Accelerated Grimace”, „Ikka teatrist mõteldes”, „Linn ja teater”, „Kaugekõne” ja „Eelarvamusi”. Ta on esinenud loengutega mitmel pool USA-s ja Kanadas ning Prantsusmaal, Saksamaal, Shveitsis, Rootsis, Soomes ja Eestis ning on avaldanud peatükke koguteoseis nagu „Expressionism as an International Phenomenon”, „Critical Essays on Edward Albee” ja „Bevölkerungsverschiebungen und sozialer Wandel in den baltischen Provinzen Russlands”. Ta on kolme ingliskeelse Baltikumi käsitleva koguteose kaastoimetaja.
Samuti on ta olnud mitme ajakirja, sh ka Mana toimetuskolleegiumi liige. Peale selle on ta tõlkinud eesti luulet, eriti Betti Alverit; proosat, peamiselt Mati Unti; ja draamat — Unti ja Paul-Eerik Rummot. Tema inglistatud Rummo „Valguse põik” osutus esimeseks eesti näidendiks Edinburghi äärefestivalil ning koos Andres Männikuga tõlgitud sama autori “Tuhkatriinumäng” esimeseks eesti näidendiks New Yorgi elukutselises teatris.
Prof. Valgemäe on kirjutanud libreto Kaljo Raidi ooperile „Tulised vankrid”, mis esietendus 1996. aastal kontsertvormis Torontos Glenn Gould Studio suures saalis, kus juubilar esines sõnaliste vahetekstide etlejana. Ta on pidanud loenguid eestlastele Los Angeleses, New Yorgis ja Torontos ning on olnud mitmekordne lektor Metsaülikoolis, KLENK-is ja Kultuuripäevadel.
Kultuuripäevade esimese korraldava toimkonna esimehena võib teda pidada selle nüüd juba traditsiooniliseks kujunenud igakevadise New Yorgi ürituse isaks. Et kindlustada Kultuuripäevade eksistentsi, lõi dr. Valgemäe Kultuuripäevadele kestva sideme Eesti Kultuurfondiga ja mõlemad organid on tänini elujõuliselt oma rahvuskultuurilist tööd viljelenud.
Dr. Valgemäe on olnud Oxfordi ja Londoni ülikoolide suveprogrammide nõunik USA-s, American Council of Learned Societies kahekordne stipendiaat ning National Endowment for the Humanities konsultant. Ta on saanud auhindu ja aastapreemiaid nii Eestis kui ka Kanadas ja USA-s ning tema biograafia esineb
alates 2001. aastast „Who’s Who in America” veergudel.
Mardi Valgemäe on abielus Mare Kivijärvega. Neil on kaks last, poeg Sven Mats ja tütar Monika Lea. Monika abielust Jonathan Senzeriga sündisid ligi kolme aasta eest kolmikud Danika, Veronika ja Markus.
Kuigi juubilar veedaks meelsasti jõudetunde lastelastega, jätkab ta mitte ainult õppetegevust CUNY-s, vaid ka erialaliste kirjutiste avaldamist. Dr. Valgemäe uuemate esseede rõhuasetus näib olevat nihkunud filosoofia valdkonda. Näiteks ilmus äsja tema uuring klassikalise teatri mõjust Sokratese-eelse mõttetarga Zenoni paradoksidele. Tema viimastest kriitilistest töödest võib nimetada pikemat retsensiooni Ralph Waldo Emersoni ühe filosoofilise teose eestindusest. Prof. Valgemäe ülevaade eksistentsialismist prantsuse näitekirjanduses, mis ilmus Vikerkaares, osutus niivõrd ammendavaks, et Eesti Päevaleht nimetas seda “entsüklopeediliseks käsitluseks”.
Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges nimel on mul au ja rõõm õnnitleda prof. Valgemäed ja avaldada talle tänu tähendusrikka panuse eest, mida juubilar on pikki aastaid eesti kultuurielule kinkinud.
Suurima lugupidamisega,
Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges
KAARE KOLBRE
esimees