Loengu eel tutvustas kõnelejat Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe. Hain Rebas on sündinud Eestis Nõmme-Hiiul, kasvanud üles Rootsis, kus omandas hariduse, kaasa arvatud doktorikraadi, mille juures oli tema juhendajaks üks Rootsi kuulsamaid ajaloolasi. Hain Rebas on tuntud ka kui aktiivne EÜS-i liige. 1980. aastal asus ta tööle Kieli Ülikooli, aastatel 1987-88 oli Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli külalisprofessor. Ajavahemikul 1990-93 oli H. Rebas Eesti Kongressi liige, Tartu Ülikooli esimene täisaastat veetnud Läänest tulnud külalisprofessor, ühtlasi Põhiseaduse Assamblee liige ja taastatud Eesti Vabariigi kaitseminister, misjärel siirdus tagasi tööle Kieli Ülikooli.
Oma Sigtuna teemalise loengu alapealkirjaks oli prof. Rebas valinud „Mis juhtus? Kes tegi? Mis teame sellest loost?“ Ta märkis alustuseks, et Sigtunal on oluline roll ka paljude eestlaste jaoks - nimelt tegutses seal 1945-47 Eesti gümnaasium, kus sadakond eesti noort said põhjapaneva rootsikeelse hariduse.
Edasi rääkis kõneleja sellest, kuidas Sigtuna teema on kajastatud eesti kirjanduses, kunstis ja muusikas, tuues näiteid August Mälgu romaanist „Läänemere isandad“, näidates ekraanil E. Järve illustratsioone saarlastest, mõõgad käes; edasi Sigtuna põlemisest. Prof. Rebas märkis, kuidas ta võttis omal ajal 9-aastase hunduna Rootsis osa Drevvikeni suurlaagrist, kus suured poisid tõid lavale Sigtuna teemalise näidendi, mille oli lavastanud Ao Vaks. Ta peatus veel kunstnik Erik Haameri, kirjanik Karl Ristikivi jmt. loomingul, samuti E. Aava ooperil „Vikerlased“, mainides ka C.R. Jakobsoni, kes oli a. 1878 esimesena kirjutanud, et eestlased käisid Sigtunas ja hävitasid linna. Veel näitas professor 12. saj. Sigtuna rekonstruktsioone, tehtud tänapäeva teadlaste poolt, arutledes, kuidas saarlased omal ajal võisid tulla. Selle osa kokkuvõtteks tõdes prof. Rebas, et eestlased jäid võrreldes Põhjala rahvastega viikingiaja konstrueerimisega topelt hiljaks, nimelt 20. sajandisse, selmet 19.-ndasse, ja süzhee poolest 12. sajandi lõppu, selmet ajavahemikku 800-1050.
Järgmises osas käsitles professor mitmeid uurimise allikaid, nagu Visby minoriitlaste kroonika, arheoloogide andmed jpm. On kerkinud küsimus, miks Sigtuna vallutamine toimus just aastal 1187? Üks Norra „saaga" väidab, et Norra prints Erik purjetas 1185/86.a. itta, rüüstates Eesti rannikut, ja võib arvata, et sellele rüüsteretkele tuli idapoolne kättemaks.
Järgmises loengu osas vaagiti rootsipoolseid allikaid - Eriku idealiseeriv ja geograafiliselt perifeerne kroonika 1320-ndatest aastatest, kus öeldakse anakronistlikult, et Sigtuna vallutasid Rootsi tolleaegsed peavaenlased karjalased ja venelased. Rootsi reformaator, kes oli ka arhivaar, ajaloolane ja kohalik Mälareni oru elanik Olaus Petri aga väidab 16. sajandil, et hävitajad olid eestlased. Ta kirjeldab ka, kuidas eestlased juba vanasti tulid oma pyraticae'tega (mereröövlilaevadega) ehk snäcka’dega Mälareni järve suudmesse ja tekitasid seal palju pahandust. Ka teised 16. saj. Rootsi ajaloolased väidavad analoogselt, et Sigtuna hävitajad olid eestlased. Huvitaval kombel tekkis 12. saj. lõpus Rootsi idarannikule ja eriti Gotlandile hulganisti kaitsetorne, kastaale; kaitseks kelle vastu?
Edasi kirjeldas H. Rebas saarlaste jõulist tegutsemist Läänemerel, nagu taani Saxo Grammaticuse kirjeldus Ölandi lahingust 1170.a. ja Novgorodi kroonika a. 1190 saarlaste Peipsile tungimise puhul. Laiemalt selgitati tolleaegset Saaremaa olukorda (Saaremaa mõiste alla kuulusid siis ka Muhu- ja Hiiumaa), kus olid oma sadamad, isegi „sottesatama", sajad laevad, linnused ja elegantsed karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Nii paistis nende ühiskond hästi sõjakas võrreldes Gotlandiga, kus oldi ikka rohkem kauplejad. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti oma rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat.
Kõneleja peatus seejärel järgmisel põhiallikal Läti Hendriku Kroonikal, tuues näiteid mitmetest saarlaste kaitselahingutest taanlaste, sakslaste ja rootslaste peajõudude vastu. Ta andis pildi saarlaste sõjakusest ja võimekusest - neil oli küllalt ressursse ja laevu, ka et rünnata kunagi rootsi tolleaegset keskust Sigtunat, nii nagu nad a. 1190 arvatavasti (kuid ebaõnnestunult) läksid Pihkva peale, a. 1203 rüüstasid Listerby ümbrust ja a. 1226 naasid Rootsist suure sõjasaagiga.
Järgmises osas tuli H. Rebas tagasi Mälgu Alar Atapoja seikluste juurde Sigtunas, rääkides selle süzheest, Alari naisetõmbamisest, ta vangistamisest, pääsemisest ja Eesti mehe au taastamisest, mis Mälgu vahvas ja lugemiseks ikka soovitatavas versioonis lõppeski Sigtuna ründamise ja mahapõletamisega.
Loengu kokkuvõttes elimineeris prof. Rebas alternatiivsed Sigtuna võimalikud ründajad - venelased, karjalased, kuralased - ja tõdes, et ainsad, kes olid selliseks ettevõtmiseks võimelised jõude koondama, olid saarlased. Ta näitas edasi, kui palju nimekaid rootsi, soome, eesti ja vene ajaloolasi, kõik keskaja spetsialistid, kuni tänase päevani on selle teemaga tegelenud ja milliseid erinevaid lahendusi nad tegijate ja tulemuste puhul on välja pakkunud. Prof. Rebase argumenteeritud veendumuse kohaselt aga rünnati ja rööviti, kuid N.B., ei hävitatud Sigtunat a. 1187 ikkagi saarlaste poolt; tähendab enam-vähem nii, nagu meil eestlastel juba ammu „teada on".
prof. Hain Rebas
prof: Jüri Kivimäe