* Prof. Mati Laur. Foto: K. Tensuda
Alates möödunud aasta 1. septembrist kuulub Tartu Ülikoolis ajaloo õpetamine ajaloo ja arheoloogia instituudi alla. Pakutakse bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpet; igal aastal asub ajalugu õppima umbes sadakond noort inimest. Selle eriala puhul pole aastate lõikes erilisi kõikumisi ja soovijate arv on olnud stabiilne. 1990-ndate algul oli küll nii, et ajaloo populaarsus kasvas ja teaduskond riisus n-ö abituuriumi koorekihi; praegu ei ole ajalugu võibolla kõige võimekamate õppurite hulgas esimene valik, aga sinna lähevad see-eest tõelised ajaloohuvilised.
Iga ülikoolis õpetatav eriala määrab omale kindla taseme ehk riigieksamitel saavutatud punktide minimaalarvu, millega seda õppima pääseb. Ajaloos on see üsna kõrge — 85% ümber. Seega peab kolme ajaloo erialale astumiseks vajaliku riigieksami — ajalugu, võõrkeel ja kirjand — keskmine andma selle punktide arvu.
Kõik sadakond värsket ajalootudengit ei lõpeta ülikooli, vaid päris mitmetel jääb mitmesugustel põhjustel stuudium lõpetamata. Igal aastal tuleb täita vähemalt 75% nõutavatest ainepunktidest ja kui seda ei tehta, langeb tudeng välja. Terve bakalaureuseõppe jooksul on võimalik oma stuudiumit ka aasta võrra pikendada.
Bakalaureusekraadi saavutamiseks on tavaline õppeaeg kolm, magistriõppes kaks ja doktorikraadi jaoks neli aastat. Tänapäeval käivad paljud tudengid juba alates esimestest õppeaastatest kooli kõrvalt ka tööl.
Vaid veidi alla poole tudengeist õpib riigieelarvelistel kohtadel ehk siis tasuta. Kes sinna ei mahu, aga soov õppida suur, tuleb selleks raha leida. Ja õppemaks — erialati erinev — on päris kallis. Kui keegi riigieelarveliselt kohalt välja langeb, saavad tasulistel kohtadel õppijad asemele. On ka võimalus järgmisel aastal proovida uuesti sisse astuda.
Spetsialiseeruda saab ajalugu õppides juba alates esimesest aastast. Lisaks Eesti, üld- ja lähiajaloole saab spetsialiseeruda veel arhiivindusele, kunstiajaloole või arheoloogiale.
Kõige populaarsem on lähiajalugu, mis haarab nii maailma kui Eesti ajaloo alates 20. saj. algusest. Kontsentratsioon on küll Eesti ajaloo peale, andes tagapõhja ka maailmas toimuvast.
Küsimusele, kas ajaloolasi on Eestis vähe või palju, saab prof. Lauri sõnul vastata mitmeti. Doktorikraadiga (sinna alla mahuvad ka nõukogude ajal kraadi kaitsnud teaduste kandidaadid, kes on võrdsustatud iseseisvusajal doktorikraadi saanutega) ajaloolasi on Eestis ainult 60—70 ringis ja ikka juhtuvat, et väliskonverentsil küsib mõni kolleeg, et kes teil Eestis selle või teise teema uurimisega tegeleb — siis on sageli vastus, et mitte keegi. Nii väikese riigi kohta on samas see ajaloolaste arv aga üsnagi optimaalne, sest üleproduktsiooni korral ei pruugi kõikidele tööd jätkuda.
Doktorikraadi kaitsmisi on aastas 4—5. Enamus ajaloodoktoreid töötab õppejõududena Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi ja Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi juures. Paljud töötavad ka tugevateks teaduskeskusteks saanud arhiivide ja muuseumide juures. Bakalaureuse- ja magistrikraadiga ajaloolased töötavad tihti koolis ajalooõpetajatena jpm. Tööpuudust kellelgi ei ole, nagu pole Eestis tervikuna praegu tööpuudusest juttugi.
Eesti ajaloolaste suursaavutusena nimetab prof. Laur nõukogude ajal katkenud Eesti ajaloo koguteose kirjutamise taastamist, mille patrooniks oli president Lennart Meri ja peatoimetajaks Sulev Vahtre. Praegu on ilmunud Eesti ajaloo IV (mille peatoimetaja on prof. Mati Laur) ja VI köide — neid saavad huvilised tellida ka Estore’i vahendusel Toronto Eesti Majas. 2003.a. ilmunud IV köide, mis käsitleb aega Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni, sai riigi teaduspreemia humanitaarvaldkonnas ja 2005.a. ilmunud VI köide, mille vaadeldavaks ajajärguks on aeg Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest kuni tänapäevani, sai 2005.a. parima eestikeelse raamatu auhinna. Eesti ajaloo V köide on praegu kirjastamisel; samuti valmistatakse ette esimese kolme köite uuesti ilmumist.
Eestis ilmub kaks ajalooajakirja: Tuna ja Ajalooline ajakiri. Alustatud on ka saksakeelse aastaraamatu väljaandmisega koostöös sakslaste ja lätlastega. Saksa keel on üldse ajaloolaste jaoks peamiseks töökeeleks, kuid vajalikud on ka inglise ja vene keele oskus. Muide, mitmed õpivad ka läti keelt ja täiendavad end lõunanaabrite juures, kuna meie ajalugu on nii palju Lätiga seotud.
Nagu paljudel teistel erialadel, on ka ajaloos palju enesetäiendamisvõimalusi välismaal — eriti just Saksamaa ülikoolides, kuid nii mitmetelgi tudengitel jääb sinna minek just saksa keele oskamatuse taha pidama.
Prof. Lauri külaskäik Torontosse — muide esimene reis väljapoole Euroopat, kuna rohked konverentsid toimuvad enamasti saksa kultuuriruumis — oli seekord mitte erialane, vaid seotud EÜS-iga, mille liige on ta alates 1990. aastast. Suurepärase mulje jätsid talle seltsi aastapäeva tähistamine, kohtumised vilistlastega ja teised kokkusaamised. Torontot nimetab professor äärmiselt sõbralikuks ja tolerantseks linnaks. Koos prof. Lauriga oli Torontos ka tema abikaasa Koidu, hariduselt keemik, kes töötab Eesti Rahvusarhiivis arhivaalide säilituspoliitika alal.
