Kadri Ratt
Tartu Ülikooli teoloogiaprofessor Riho Altnurme usub, et kui nn tänapäevane luterlus oleks eestlaste jaoks sobivaim kristluse vorm, siis oleks suur hulk inimesi selle praeguseks juba omaks võtnud ja luterliku kiriku tervikuna vastavalt ka ümber kujundanud.
Teoloogiadoktor Jaan Lahe tõstatas eilses Postimehes küsimuse, millist kristlust vajab tänapäeva eestlane. Lahe enda hinnangul ei saa kirik tänapäeval olla enam hierarhiline asutus, mille eesotsas seisavad tõemonopoli omavad vaimulikud, kes ütlevad ilmikutele, kuidas «asjad peavad olema», ning ta on veendunud, et kõige sobivam ristiusuvorm eestlasele on nn tänapäevane luterlus.
Altnurme sõnul aga võiks sellisel juhul küsida, miks peaks eestlane üldse kirikut vajama, kui ta on selline individualistlik ja hierarhiat mitte austav. «Näib, et «tänapäevane luterlus» võib praktikas tähendada lihtsalt nähtava kiriku või koguduse puudumist,» ütles ta Postimees.ee´le.
Altnurme hinnangul on luterlus eestlastele omaseks saanud ajaloolise paratamatusena - see on olnud meie valitsejate usk. «Eestlastel õnnestub edukalt olla ka õigeusklik või roomakatoliiklane või baptist või veel teistegi religioonide esindaja. Samas ühendab luterlus Eestit Põhjamaadega ja on olnud oma protestantliku eetikaga üks tugipunkt kohalikus identiteedis,» rääkis Altnurme.
Tema sõnul on loomulik, et iga kirik ja kogudus püüab leida endale uusi järgijaid, muidu sureks ta välja. «On muidugi selge, et misjon kui selline on eestlaste jaoks valus teema ja seetõttu peavad kirikud ja kogudused vahendeid misjoniks suure hoolega valima, et mitte saavutada vastupidist efekti.»
Kui üritada inimesi kirikutega rohkem kokku viia, mõjutaks see Altnurme hinnangul mõlemaid. «Vägagi võimalik, et kirikutel on inimestele rohkem pakkuda, kui täna küsida osatakse. Või vastupidi, kirikud suudaksid ennast muuta ja pakkuda enamat, kui rohkem ja selgemalt küsitaks.»
Kirikuloolasena teab mees, et kristlus on ennast tegelikult pidevalt kaasajastanud ja ajas muutunud. «See on paratamatu protsess. Alati tekib küsimus, millega on muutumine seotud - kas areneb inimeste arusaamine religiooni sisust või lastakse end mõjutada millestki välisest - kaasaegsest kultuurist ja tuuakse see kristlusesse sisse.»
Must-valgelt seda Altnurme arvates hinnata ei tohiks, kuna see protsess on tõenäoliselt mitmetahuline. Selle järgi, kas muutusi soositakse või mitte, jagatakse kristlasi professori sõnul laias laastus liberaalideks ja konservatiivseteks. Ajas edasi liikudes võivad kunagised liberaalsed seisukohad tunduda uues olukorras juba konservatiivsed.
Üks levinumaid viise kristlust kaasajastada on Altnurme sõnul olnud püüd muuta kristlust inimesele arusaadavamaks - piibli tõlkimine erinevatesse keeltesse on näide sellest. «Tänapäeval räägitakse tihti sellest, et kirik kõneleb arusaamatus, müütilises keeles, asju tuleks rohkem lahti seletada. Ei saa eitada sellist vajadust,» tõdes ta.
Oht on aga teoloogi hinnangul selles, et koos müüdiga võib kaduda ka sisu - hetkearusaamine ei suuda võib-olla haarata kõike, mida müüt endas kannab ja seletus ei anna tegelikult edasi seda, mida algne tekst väljendada soovis. See on Altnurme sõnul omamoodi tõlkeprobleem, mis tekib kristluse «moderniseerimisel».
«Küsimus on selles, kes siis ikkagi otsustab, mis on algne, nö tuum, mida ei tohi muuta ja mis on kultuuriline kest, mida võib muuta. Kristlaskond ongi muidugi väga lõhenenud erinevate arvamuste ja traditsioonide põhjal, lisaks on veel ka igas kirikus oma «tiivad», kus esindatakse üsna erinevaid vaateid,» selgitas ta.
Inimeste jaoks seostuvad kirikud Altnurme arvates eelkõige siiski traditsioonide kandmisega, mis ei pruugi olla täielikult arusaadavad ja mida võib-olla ei soovita isegi järgida, aga mille järgimist kirikuilt siiski eeldatakse.
20. sajandil tekkinud fundamentalistlikud liikumised on professori sõnul olnud populaarsed pigem just tänu võimalusele pakkuda inimestele turvatunnet läbi kindlate reeglite järgimise. «Maailm, mis on korrastatud ja kus on püütud välistada juhuslikkus, pakub inimestele, kes tunnevad end maailmas ebakindlana, suuremat tuge.»
«Iseasi oleks see, kui kirikud suudaksid mingit kõrgemat jõudu uskuvatele inimestele selgitada, et kirikutes kirjeldatakse sedasama kõrgemat jõudu ja tehakse seda aastatuhandete kogemuste põhjal ning et see on piisavalt hea ka tänapäeva inimesele - võib arvata, et praegu on kujutlus «kõrgem jõud» osalt ka seepärast inimeste eelistuseks, et kristlikku kirjeldust jumalast peetakse arusaamatuks või võõraks,» leidis Altnurme.
Professor: eestlane võib edukalt olla ka õigeusklik, katoliiklane või baptist PM
Eesti kirikud | 21 Jul 2011 | EWR
Eesti kirikud
TRENDING
