Professor Martens jalutas Aia tänavalt 1909.a. suvel Pärnu-Valga rongile kesklinnas asuvasse raudteejaama.

Jaan Krossi romaanist „Professor Martensi ärasõit“ loeme, kuidas maailmakuulus pärnulane Martens 1909. a suvel rongile läks: „ Ma hakkan mööda päikesest kirjut Gartenstrasset (Aia tänav) minema. Kaarel tahtis mulle õhtul täna hommikuks voorimehe ette tellida. Ma ütlesin: Mistarvis? See mõnisada sammu. Ma ei võta midagi kaasa. Ma pole eluaeg armastanud midagi kaasa tassida.“ Jaamaülem Huik, sõbralik lühikeste jalgadega toobri moodi mees, valge suvemunder seljas ja punane müts peas, tatsab diagonaalis üle ooteruumi mustvalge kivipõranda ja märkab mind silmapilk. „Moe poctenije!“ „Härra salanõunik suvatseb reisida? Valka ja Peterburgi? Silmapilk – „ Ta veereb minu ees, teenimisrõõmust särades, piletikassa poole ja tõrjub kolm-neli sabas seisjat isiklikult sammu võrra kõrvale ning pasundab kasiirile, kelle vistrikuline nägu on kassamulgust näha: „Härra salanõunikule – Valga kaudu Peterburgi – üks esimene klass!“ ...Jaamaülem saadab mu ajalehtede leti ette. Kõige värskem, mis siin leidub (1909), on eilne „Revaler Beobachter“, ja eilne „Päevaleht“, tunaeilne „Novoje Vremja“ ja nädalavanune „Times“. Ma võtan kõik.“

Selline on meie kirjanduse üks ilusamaid lugusid rongiga reisimisest. Seoses Euroopa Liidu (EL) transpordi arendamise plaanidega 21. saj võivad aga juba lähiajal koita Eestile (eelkõige Tallinnale ja Pärnule) uued võimalused. Miks ei võiks meie uued Martensid kiire raudteeühenduse loomisel Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel hakata kasutama oma reisideks jälle ronge.

Kui vaadata kirjandust, siis omavad infrastruktuuri tarindid väga pikka ajalugu - juba meie esiisad olid väga ratsionaalsed ja püüdsid liikuda võimalikult lühikest ja mugavat teed mööda. Seetõttu võiks ka tänaste infrastruktuuri vaidluste puhul mäletada ajalugu.

Postitõllaga Euroopas reisimisest.

Ajaloolane dr Arvo Tering kirjutab, et Pärnust mindi Saksamaale tavaliselt meritsi või maanted mööda Riiga, sealt edasi meritsi või tõllaga. Eesti ja liivimaalaste reisimist Lääne-Euroopasse soodustas Peterburi-Riia postimaantee, mille postijaamu ja teenindust peeti reisimeeste poolt paremaks kui Preisi- ja Kuramaa omi. Narva ja Riia vahelisel (414 versta ehk 85 Saksa miili) pikal postitrassil olid postijaamad Narvas, Jõhvis, Väike-Pungerjal, Ranna-Pungerjal, Ninal, Tormas, Tartus, Udernas, Kuigatsis, Tõllistes, Valgas, Gulbenes, Strencis, Volmaris, Lencis, Straupes, Engelartes, Ilkenes, Adažis ja Riias. Narvast võis Riiga jõuda postitõllaga 4 ja Tartust 2 päevaga. Tallinnast käis tee Riiga mööda Märjamaalt, Vigalast, Pärnu-Jaagupist Pärnusse. Kuni a. 1800 mindi Pärnust Riia poole postitõllaga piki rannikut ja järgnevatel aastatel mööda postimaanteed, kus tähtsamad postijaamad peale Pärnut olid Mõisakülas ja Valmieras.

Kuna Peterburi-Riia-Lääne-Euroopa postijaamu kasutasid ka impeeriumi kõrgemad võimukandjad, diplomaadid ja välismaalased, kel asja Vene impeeriumi pealinna, oli postimaantee eeskujulikus korras. Seetõttu pole midagi imestada, kui Briti konsultatsioonifirma AECOM-i
läbiviidud uuring näitas, et piisava kauba- ja reisijateveo mahu ning ELi abi korral on Euroopa rööpmelaiusel uue Rail Balticu raudteeühendus läbi kolme Balti riigi teostatav ning kui rajamiseks saab kasutada ELi toetust, on kogu projekt kasumlik. Ka see, et AECOM soovitas uus kiire raudtee suunata Tallinnast Lääne-Euroopa suunas üle Pärnu Riiga, on ajaloos ammu selgeks tehtud. Mis vajaks läbi mõtlemist, on see, mida suudetaks uue raudtee rajamisel pikas perspektiivis Eestis ära teha ja kuidas vältida omavahelist kadedust, mis on ajaloos palju häid mõtteid tasalülitanud. Küsimus on, kas leitakse Tallinnas ja Pärnus võimalus raudteeprojekti kaudu luua Eestis kaks unelmate transpordikeskust, mis ühendaks maksimaalselt mugavalt näit. raudtee, bussi- ja laevaliikluse ning lennunduse.

Kui Euroopa jõed, järved ja lennujaamad 21. saj tõesti liidetakse ühtseks transpordivõrguks.

Euroopa Komisjon (EK) võttis oktoobris 2011 vastu ettepaneku muuta Euroopa maanteede, raudteede, lennuväljade ja siseveeteede keerukas võrgustik ühendatud transpordivõrguks (TEN-T). Uue põhivõrguga tahetakse Euroopa transpordisüsteemis kõrvaldada liikluse kitsaskohad, soovitakse kaasajastada taristut ja ühtlustatakse piiriüleseid vedusid nii reisijate kui ettevõtjate jaoks kõikjal ELis. Tänu uuele võrgule peaks paranema eri transpordiliikide vaheline ühendus ning liiklemine muutub turvalisemaks, sujuvamaks ja kiiremaks.

Eestil on ajalooline võimalus, sest täna vastutab Euroopas transpordivaldkonna eest omakandi mees, EK asepresident Siim Kallas. Kallase sõnul puuduvad Euroopa ühtse võrgustiku loomiseks veel väga paljud olulised ühendusteed. Probleemiks, et Euroopas kasutatakse näiteks seitset erinevat rööpmelaiust. Euroopa Komisjon väidab, et täna on otseühendus raudteevõrguga vaid 20 suuremal lennuväljal ja 35 suuremal sadamal. Kui ELi ja Balti riikide vahenditest peaks rajatama Rail Baltic raudteeliin (Tallinn-Pärnu-Riia-Panevežys-Kaunas-Varssavi-Berliin), võimaldaks ehk see unelmate transpordikeskuste hulka Euroopas viia kiirelt ka Tallinna ja Pärnu transpordikeskused (kus raudtee ühendaks lennu- ja bussiliikluse ning sadamad). Taolised transporditaristud peaksid olema Euroopas väga pikalt tulevikku suunatud ja võiks loota, et sarnaste suurte aastatuhandeprojektidega oleks võimalik midagi nii ette võtta, et meie transporditaristud saaksid uue aastatuhande nõuetele vastavaks tehtud.

Väikseks epiloogiks.

Professor Martens ütleb Krossi romaanis Pärnu jaamaülema Huiki kohta: „Aga tema teenistusvalmidus on tõsise austusega pooleks – austusega self made man’i vastu, kes ma tema silmis olen (ja tema ise enese silmis ka – ikkagi jaamaülem ju ), ja meie isad pealegi peaaegu et ametivennad, kirikumeeste pojad, nagu me oleme.....Huik järgneb Martensile: „ Kõrgeaususe rong läheb kümne minuti pärast....“ „Rad staratsja, härra salanõunik!“ Ta lööb säärikukannad kahetsust tekitava rõõmuga kokku. „Soovin edu....suurtes ....riiklikes ülesannetes – „ „ta punakas nägu on sujuvast sõnastamisest higine – „ja peatset tagasijõudmist....meie armsasse Pärnu linna!“

Kui rääkida riikliku mõtlemise vajadusest, siis siin viide sellele, et meie poliitikud ei laskuks nii suure projekti puhul valele tasandile, mis võiks taandada Euroopa raudtee projekti suured ideed kohalikuks „Pärnu –Tartu mudamaadluseks“ ning kodutüli tõttu võiks projekt jääda teostamata.

Samas on oht Riiast, sest Läti poliitikud töötavad koos Venemaaga (või Venemaa püüab kaasata Lätit, saamaks toetus oma Rail Baltic projektile ELiga, mis ühendaks Riiat Pihkva kaudu Moskvaga ja kus oleks lisaliin Pihkva-Peterburi). Peterburi ja Moskva vahel on käima pandud juba kiirliin. Pole kahtlust, et ELile pole seegi projekt vähetähtis.

Kuigi Vene raudtee juht, Pärnus koolis käinud Vladimir Ivanovitš Jakunin on väitnud Läti lehtedele antud intervjuus, et Venemaa pole huvitatud nn Lääne-Euroopa laiusega raudtee ehitusest, kuid ELi toel tahaks uuendada senise raudtee ja muretseda Riia-Pihkva-Moskva ja Riia-Pihkva-Peterburi raudteelõigule Hispaanias kasutusel olevad rongid (veeremi), millel pidi saama rattalaiust kiirelt reguleerida ja mis ei eeldaks veeremil piiridel rataste vahetust (mida mäletame N. ajast NSV Liidu läänepiiridelt (Brest jt piirijaamad).

Kui saabub kord päev, et Tallinnast kihutavad üle Pärnu Riia poole kiired rongid ja Lääne-Euroopast tulijale on esimeseks peatuseks Eestis Pärnu (südalinna) raudteejaam, siis pole ehk välistatud, et Tartu Ülikool arendab jõuliselt välja just Pärnusse oma keskuse, sest Tartus teatakse, et ülikooli hiilgeajad teaduses on olnud siis, kui transpordivõimalused olid nii ida kui lääne suunas head. Rail Balticu käivitamine peaks Pärnust tegema hoopis uue potentsiaaliga linna.

Märkmed: