Paljud torontolased mäletavad aega, kui allmaaraudtee, mis valmis 1954. a, põhjapoolne lõpupeatus oli Eglintoni jaam. 42 aastat tagasi, 1973. a avati York Mills’i peatus, aasta hiljem Finch, mis tänaseni on lõpupeatuseks, näidates, kuidas hiljutised linnaisad pole suutnud 41 aasta jooksul suurlinna kasvuga arvestada, kui vaid 19 aastaga saadi aru, et TTC tuleb viia tolleagsetest linnapiiridest põhja poole.
Toona oli nö North Toronto – nüüd ulatub linna piir Steeles’i tänavani, kuhu veel pole aga metroojaama ehitatud – rahulik, suht-vaikne, roheline piirkond, kuhu perekonnad siirdusid, eestlased oma Peetri kirikusse minnes teadsid, et parkimist on laialt, ühistranspordiga saab hõlpsalt jumalateenistusele jõuda.
Nagu tihti möödanikust, on mälestused kaetud roosade prilliläätsedega. Kuid vaieldamatult on Yonge’i ja Eglintoni ristmik tänaseks pööraselt kiiresti kasvav ning väga soositud elamurajoon. Paraku on progressil aga oma hind, mida poliitikud harva arvesse võtavad. 1980. aastail sai piirkond Young and Eligible nime (noor ja vallaline), kuna läheduses asuvatesse madalatesse korterimajadesse kolisid just sellised inimesed, kes veel ei suutnud maja osta. Öine elu vohas, kõrtse, restorane ja muid seltskondlikke ühiskogunemispaiku ehitati juurde ja piirkonna ilme hakkas muutuma.
Aastal 2015 aga ei soovikski seal kandis elada, sest ei ole arvestatud majaomaniku, jalakäija, autojuhiga, ühistranspordi kasutajaga. Ehitatakse hetkel LRT või maa-aluse ning -pealse kiirväikerongi süsteemi, mis on halvanud liiklust, trotuaarid teinud kitsaks või isegi kohati suletuks. Eglintoni jaama bussiga pääsemine – või sealt lahkumine tähendab üheainsa sõiduraja olemasolu tõttu üllatavalt pikka reisi. Kolmveerand tundi kahe ja poole kilomeetri läbimiseks oli hiljutine kogemus tipptunni ajal. Jalamees oleks liikunud kiiremini. Kuid mida teha – kaugemale tuli sõita, normaalne sõidukiirus taastus Eglintonilt ära keerates. Ning kuna metrojaam pole enam lõpp-peatus, on teatud tundidel pea võimatu rongile pääseda, sest põhja poolt tulnud inimesed on vagunid juba ammu “kilukarbiks” teinud.
Noh, kui pole kaugele minna, siis viska jalad selga. Aga ülalmainitud ehitustööd takistavad. Seda eriti, kuna piirkonna populaarsuse tõttu on harilikke, ühepereelamuid arvukalt lammutatud ja kõrgeid kondomiinium-, korterimaju kerkib kõikjal. Näiteks pakuks vaid kahte – Minto Midtown on 54-korruseline, ristmikule ehitatakse hetkel 66-korruselist kõrghoonet! Kraanad kõikjal, sildid samuti, teatades, et ehitatakse hiidmaju. Kuidas kõik need uued korterielanikud, tavaliselt ühistranspordist sõltuvad, mõjutavad Eglintoni jaama ummikuid, on juba ette teada. Torontos minevat Kanada kohta jubagi kõige rohkem aega, et kodunt tööle jõuda. LRT valmides lubatakse küll, et saab kiiremini jaama, aga kui rongile ei pääse, mis sest kasu?
Ning paraku kannatab tavakodanik, väikeärimees, ettevõtja. Vähem kui kilomeetri kaugusel Yonge’i tänavast ida poole, Redpathi tänava nurgal, asub piirkonna tuntumaid ja vanemaid restorane Golden Griddle. Aastakümneid oli ettevõte ööpäeviti lahti, nagu siin maal öeldakse, 24/7. Young and Eligible ajastul said noored lokaalist lahkudes öösel kell kaks rasvasega keha kinnitada, nõnda pohmelli ennetades. Nüüd on restoran nädalõppudel avatud ainult kella 22-ni, argipäeval suletakse uksed varem. Miks? Kuna on ehitus, ummikud, tähendab see seda, et kunded enam ei käi – nuhtlus parkida, ühistranspordiga liikuda. Kadunud on siis poolteist vahetust, kelnerite, kokkade töökohad, ettevõtte sissetulek on langenud.
Kaks kohalikku baari, üks iirlaste Unicorn, mis avati mälu järgi 1970-ndatel, teine Philty McNastys, samuti aastakümneid piirkonda teeninud, on kadunud. Esimene lammutati, oli maha müüdud klientide puuduse tõttu. Paigale tõuseb, teadagi, kõrghoone. Teine ei uuendanud teatavasti üürilepingut, samuti äritegevuse languse tõttu, mille põhjuseks ehitusaedade, plankude taga olek. Suhteliselt uus asutus, vene kohvik/söökla Vera’s Kitchen vaakuvat pankroti äärel. Ja need on vaid mõned näitajad.
Kui St. Clair’i tänavale ehitati uued trammirajad, oli väikeste poodnike mure täpselt sama. Kunded kadusid, ja teadagi ei teeni keegi sellise äritegevusega suuri rahasid. Iga klient loeb. Kuid suurusehulluses, ehitamismaanias linn ei arvestagi tavainimesega.
Arengul, progressil, on olemas oma hind, mis intressi paraku ei maksa neile, keda see kõige valusamalt mõjutab. Infrastruktuur on lihtsalt puudulik, et sellist kasvu toetada. Ning see on ka muudes suurlinnades mureks, mugavamad inimesed soovivad linnades elada. Ja nagu praegune Euroopat, heaoluriike mõjutav põgenikekriis näitab, ei ole globaalselt lihtsalt kõikidele kohta, olgu nad kas poliitilised või majanduspõgenikud.
Kunagi oli Torontos lahe elada. Nüüd enam mitte. Paljud on tänulikud, et meer John Tory otsustas olümpialinnakandiatuuri mitte esitada. Kujutage ette, missugune ehitusmöll siis oleks olnud. Ning paraku vajalikule - elektrivõrgustikule, kanalisatsioonile, ei suunata piisavalt raha. Teid ei saa samuti juurde ehitada, linna geograafiline asupaik lihtsalt ei luba seda.
Kui New Yorgis, pilvelõhkujate linnas, on tasemel maa-alune ühistransport, võimalus tihti jalgsi vajalikke retki ette võtta, siis North Torontos, vaid kaks põlvkonda tagasi rahulikus piirkonnas, pole see varsti võimalik. Eestlaste kantsis võõrsil on seda valus tõdeda, aga kuhu kolida?
