Olgu seisukoht kas ühel või teisel poolel, vaieldamatu on tõik, et homo sapiens ei tegutse enam nii loodusesõbralikult nagu esivanematel oli kombeks, Gaiat austades. Ja loomulikud loodusnähtused, nagu metsatulekahjud, on nagu peaaegu maakera enese vastureaktsiooniks linnastumisele ja järgnevale keskkonna reostamisele.
Kuigi Ontarios oli märg kevad, juunis sadas Torontos peaaegu rekordiliselt vihma, järgnedes kõikide aegade külmemale küünlakuule, pole mujal Kanadas olnud olukord sarnane. Neid ridu kirjutades on kuivas Saskatchewanis lausa kriis, tänu raskesti kustutatavatele ning kiiresti levivatele metsatulekahjudele. Vancouveri saarel samuti. Ja kalendri järgi läksid laaned leeki vara – tavaliselt on kuu - kaks hiljem tarvis nendega võidelda, ning mitte selles mõõdus nagu tänavu. Lisaks kõrvalmärkusena, et veepõua all kannatav ülerahvastatud Kalifornia kogeb igas augustis tulekahjusid, tihti elamupiirkondi ohustades.
Kuid Kanadas pole mälu järgi kaua aega inimasulad olnud sihil. Jah, paari aasta eest põles kesk-Briti Kolumbias, kus ka kuivemad rajoonid, suur osa ühest linnajaost maha. Sest mida suudab väeti inimene loodusjõudude vastu?
Metsatulekahjud toimuvad kas loomulikult – pikne lööb puuse – või inimlolluse tõttu, kuivale maale veel hõõguva suitsuotsa viskamise läbi, ehk hooletult lõket kustutamata jättes. Esimesest, välgu tekitatud lõõmavast metsast, on tavaliselt kasu. On näiteks männiliike, mille käbid vajavad ülikuumust, et avaneda, seemneid puistada tuhka, mis väetisena toimib, nõnda metsa uuendades. Või ka siis vanu puid hävitades, lubades uut kasvu. Nii on loodusriigis mõeldudki, evolutsioon selline. Teise kohta pole aga mingit seletust ega vabandust.
Põhja-Saskatchewanis põleb hetkel kümme korda rohkem metsa kui tavaliselt. Viimase viie aasta jooksul on olnud kaotus leekidele keskmiselt 30 000 hektarit. Tänavu on 300 000 hektarit nö ohustatud metsades või kõrge valve all olevates piirkondades praksumas Prometheuse panuse tõttu.
Seal toimuv on hoidnud tähelepanu. Suuremad põlemised on La Ronge’i lähistel, linnakeses, kus olen käinud kavatsusega samanimelisse järve õnge kasta, kala püüdma minna. Kaunis piirkond, inimesed ülikenad. Linnast on evakueeritud 8 000 elanikku, tuli oli nädalalõpul isegi lennuväljani jõudnud.
Elukutselisi, väljaõppega metsatulekahju tõrjujaid oli seal vähe. Egas pange või voolikuga tule toime, on tarvis teada, kuidas kaitsekraave kaevata, helikopterite ja lennukitega kõrgelt vett põlengule piserdada, jne. Nii pöörduti riigi poole abi saamiseks. Lisaks siia, et kuna metsatulekahjud on iga-aastane realiteet, siis on kogemustega tuletõrjujaid kuivemates provintsides olemas. Ent neid tänavu napib.
Pühapäeval teatas kaitseminster Jason Kenney, et pärast paar päeva kestnud bürokraatilisi sekeldamisi – peab ju abi paluma õigete kanalite kaudu – saadab Kaitsevägi 1 400 sõdurit pärast kiirväljaõpet Saskatchewani appi. Ajakirjanduse järgi palus provintsi peaminister Brad Wall laupäeval telefonikõnes Stephen Harperiga Ottawalt abi; riigi valitsusejuht andis mõista, et tuleb palvele vastu, kui seda ametlikult esitatakse!
Viimane aeg, sest isegi nende abijõududega, kui just suuremat vihma ei tule, mida hetkel keegi ei näe ette, võivad tulekahjud eri paikades oma hävitustööd jätkata 10-14 päeva, seniks kui nad loomulikult vaibuvad. Jah, loodus oskab asju tasakaalus hoida, sest muidu oleks juba ajaloo esimene tulekahju terve maapinna laastanud, kustumata.
TÕNU NAELAPEA