Politoloog Rein Toomla sõnul näitab 2005. ja 2010. aasta küsitluste võrdlus, et vahepeal on siin elavad idaslaavlased muutunud demokraatiavaenulikumaks.
See on tema sõnul kõige silmatorkavam koht, kus eestlaste ja slaavlaste suhtumine on teineteisest vahepeal kaugenenud.
«Eriti paistab see välja võrdluses eestlastega, kelle seas muutusi suhtumises praktiliselt pole,» leidis täna uuringut «Mitte-eestlaste ühiskondlik-poliitiline aktiivsus ja osalemine» esitlenud politoloog.
Kui eestlaste suhtumist saab Toomla sõnul nimetada kergelt kriitiliseks, siis venekeelne elanikkond oli juba 2005. aastal mõnevõrra pessimistlikum.
«2010. aasta küsitlus kinnitas aga negatiivsete arusaamade tohutut kasvu – pea kaks kolmandikku venekeelsest valijaskonnast on rahulolematu demokraatia toimimisega Eesti riigis.»
Toomla sõnul võib oletada, et sellise languse taga seisab midagi konkreetset, ning viitas 2007. aasta aprillisündmustele. «Palju räägitud pronksöö leiab siin kindlasti oma väärika koha.»
Samas ei saa Toomla väitel välistada täiendavaid põhjuseid. «Selle taga võib olla ka püsiv suhtumine, mis võib olla tingitud näiteks suuremast tööpuudusest, madalamatest sissetulekutest, ebarahuldavast enesetunnetusest,» märkis teadlane.
«Arvatavasti võiks sellist põhjuste loetelu jätkata, mis on tinginud ühe suure vähemuse negatiivse suhtumise.»
Tema sõnul on Eesti elanike suhtumine demokraatiasse üleüldse üsna madal. Kui Eestis on demokraatliku korraga rahul umbes pool elanikest, siis Skandinaavias on see näitaja Toomla väitel reeglina kolme neljandiku kandis.
«Kui poliitikud peaks midagi ette võtma, siis seda tuleks esimesena vaadata,» märkis ta.
Kui jagada küsitluses vaadeldud slaavlased kodakondsustausta põhjal kaheks, siis jääb Toomla sõnul silma, et demokraatiaga on rohkem rahul need, kes on ise Eesti kodanikud, kusjuures pole suurt vahet, kas kodanikuks on sünnitud või saadud naturalisatsiooni korras.
Toomla sõnul on hea seegi, et demokraatiaga üldse mitte rahul olijaid ei ole väga palju ehk kokkuvõttes kuskil viiendik vastanutest.
Küsitluses kõrvutati lisaks eestlastele siin elavate venelaste, ukrainlaste ja valgevenelaste andmeid, väiksemad rahvused jäeti vaatluse alt välja.
Mõlema küsitluse intervjueeritavate hulk oli ligikaudu 1000 inimest. Uuringuid rahastas Eesti riik ning need viis läbi Tartu Ülikooli riigiteaduste instituut.