Pronkssõduri kohta on ilmunud ajakirjanduses viimase 15 a. jooksul arvukaid artikleid, arvamusi, soovitusi, lugejakirju ja organisatsioonide üleskutseid. Siinjuures linnulennuline ülevaade lähiajaloost, mis on seotud nn. Tallinna vabastamise ausambaga. Mälestis olevat ikka edasi riikliku kaitse all kui ajaloomälestis, objekt nr. 39. Teised ajaloolised objektid, mis on olnud otseselt seotud Eesti riikliku iseseisvuse hävitamisega, on aga ilma probleemita eemaldatud:
1990.a. eemaldati Johannes Barbaruse monument, A. Vomm 1957; 1991.a. Viktor Kingisepa monument, E. Roos 1951, Harjumäelt; 1940.a. massimiitingute mälestuskivi tekstiga “Siin Võiduväljakul toimusid 21. juunil, 6. ja 22. juulil 1940.a. massimiitingud Nõukogude võimu taastamise puhul.“ (Kuhu saab midagi taastada, mida enne pole olnud?); Lenini monument, N.V. Tomski järgi A. Kotli 1950; Kalinini monument, A. Kaasik 1950; Johannes Lauristini monument, G. Pommark 1950; Eesti punaste küttide mälestusmärk, 1975.
1992.a. võeti maha Jaan Anvelt, A. Eskel 1962; Hans Pöögelman, A. Vomm 1960 (mõlemate büstide alusid eemaldati 2000.a.); Nikonov, E. Haggi 1960. 1993.a. kadus 1924.a. 1. detsembri riigipöörajate mälestusmärk, M. Varik 1975, Balti jaama vastast. 1950. aastast seisis seal Stalin, kes aga juba omade poolt 1960. aastatel sealt rahulikult eemaldati.
Isegi 2001.a. oli võimalik ilma probleemita ära viia Eesti Laskurkorpuse komandöri Lembit Pärna büst, A. Mölder 1985.
Kui mälestisi, mis on olnud otseselt seotud Eesti riikliku iseseisvuse hävitamisega ja leninliku monumentaalpropaganda eesmärkide teenimisega, oli võimalik kolme aasta jooksul ilma päevapoliitilise maavärina puhkemiseta eemaldada, magati maha aga Pronkssõdurile uue asukoha leidmine. Nii seisabki ta üpris kurva näoga nüüd üksi oma vahipostil ootamas aega, mil tedagi demobiliseeritakse.
18. mail 1945.a. nimetati Kaarli kiriku juures olev kolmnurkne plats Vabastajate väljakuks. Muide veel 1993.a. Tallinna turismikaardil on see nimetus olemas; alles 1996.a. muudeti plats Tõnismäe haljakuks. Sinna püstitati 1,5 m kõrgune puust mälestis viisnurgaga tipus. 8.03.1946.a. lasid Tallinna koolitüdrukud Tallinna linna vabastajate obeliski õhku, mis neile automaatse Siberisõidu garanteeris. Järgmisel päeval meisterdati ajutine obelisk, mis siis juba kivist ausamba ja nõukogude sõjaväe mundris sõduriga 1947.a. asendati. E. Roosi taies nimetati ametlikult Tallinna vabastamise 22. septembril 1944.a. langenud nõukogude armee võitlejate monumendiks. Igavene tuli süüdati 1941.a. ja kustutati 1992.a. seda vist rohkem gaasi defitsiidi pärast kui rahvuslikel põhjustel.
Juba 1990.a. võetakse sõna ajakirjanduses Pronkssõduri — selleks on ta nüüd rahva poolt ristitud — eemaldamiseks. Järgnevatel aastatel on sõnavõtte juba rohkem, eriti 1994.a. Tallinna hõivamise 50. aastapäeva puhul. Esineb ka refereeringuid venekeelsete eestimaalaste mälestusmiitingutest, kus esinetakse punalippudega ja Eesti Vabariigi vastaste sõnavõttudega. Tuletatakse ka meelde, et maa-alale on ju maetud nõukogude kangelased, mida veel 1994.a. mälestas madalale piirdemüürile asetatud hauatahvel, kus on kirjas “Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. aastal langenud kangelased“ ja 13 sõjaväelase vene nimed. Teisel tahvlil on sama tekst ja nimed vene keeles. Sellest vennashauast, mis sinna käsu korras 1947.a. paigutati, on palju kirjutatud. Vaevalt keegi just Tallinna linnas 22.09.1941.a. langes, sest linnas ju mingisugust tulevahetust ei olnud. Arvatakse ka, et on tegemist ümbermatmisega ja mõned kangelased olevat marodööritsemise pärast maha lastud. Kas nüüd pole ka aeg hukkunute säilmed, kui neid leitakse, kalmistule ümber matta?
Avaldatakse ka arvamusi, et Pronkssõdur kui kunstimälestis ei kajasta enam ajaloolist seika, mis oli ajendiks selle püstitamisel ja ollakse säilitamise poolt samas kohas. 1995.a. alustatakse isegi haljasala rekonstrueerimist. Eemaldatakse monumendi vastas olevad nimedetahvlid ja Soomest tuuakse kohale 110.000 eesti krooni eest 11 pärnapuud.
Ka uuel aastatuhandel jätkuvad ajakirjanduses sõnavõtud, mis läksid eriti rohkeks peale Lihula poisi vägivaldset eemaldamist pimeduse katte all 2.09.2004. Üks „Postimehe“ lugeja tahab teada, miks vene mundris soldat Eesti Vabariigi pealinna keskel Tõnismäel peab olema au sees, kuid saksa mundris sõdur ei tohi Lihula kalmistul seista. Leitakse, et mälestusmärgid on ju sümbolid, mis väljendavad sümpaatiat millegi või kellegi vastu. Pronkssõdur aga sümboliseerib võimu esindajat, kes meie riiki tungis, meid „vabastas“ vabadusest, kodudest, omastest, tihtipeale ka elust enesest.
Ei saada aru, miks meie valitsus pole nõukogudeaegseid skulptuure teisaldanud kas selleks loodud vabaõhumuuseumi, nagu seda on tehtud Budapestis või siis mõnda rahvusparki, nagu see on sündinud Leedus.
On ka mitmeid arvamusi säilitamise poolt. Eriti kui 8.05.2000 paigutati Pronkspoisi müürile nii eesti- kui venekeelsed uute kirjadega plaadid — Teises Maailmasõjas hukkunutele. Sellega aga ei kustutata ajaloolist tõde — nüüd siis mälestame hukkaja kujuga tema poolt hukatuid.
Leitakse ka, et venekeelsele Eesti elanikkonnale on vaja oma Aljoshat ja just Tõnismäe haljakul, kuhu saab koguneda lillede ja lippudega ning mälestusmiitinguid pidada. Nii 9. mai kui ka 22. septembri kokkutulekuil on osalenud Venemaa suursaadik Eestis. Kas nüüd siis on temapoolse pärjaga Pronkssõdur legitimeeritud Eesti riigi vabadussambaks.
9. mail 2006 leiab aset eesti lippudega rahumeelne demonstratsioon ausamba juures, kuhu on kogunenud venekeelsed eestimaalased punalippudega. Kui tekib venelaste poolt alustatud kähmlus, eemaldatakse lippudega eestlased politsei poolt. Nüüd on Pronkssõdur piiratud politseilindiga, asudes ööpäevaringse politsei valve all. On ka alustatud pikettidega Rahvusraamatukogu ees. Need toimuvad nüüd iga laupäeva keskpäeval nii kaua kui Pronkssõduri probleem on lahendatud.
Pronkssõdur on tõesti Eesti Vabariigi pealinna liiga kauaks jäänud. Siiani on mitmed sajad ettepanekud tähele panemata jäänud. Riigivalitsus pole ikka veel meelekindlust leidnud mälestus mujale teisaldada. Otsustusõigus on edastatud Tallinna linna volikogule.
Kui kaua veel jätkub poliitiline malemäng parteide kuluaarides Pronkssõduri ümber?