Aleksander Einseln
Erukindral

Osavõtjana 20. mail toimunud pronkssõdurivastasest meeleavaldusest pean kinnitama, et olen vastu kõigile meetmetele, mis riivaks langenud sõdalaste au ja väärikust. Oma esimeses käskkirjas kaitsväe juhatajana (04.05.1993) ütlesin, et “…tervitan kõiki neid, kes on relvaga käes eesti rahva huvide eest võidelnud. Austan kõiki relvavendi, kes oma südames jäid eestlasteks ja eesti rahva huvide eest välja astusid vaatamata sellele, millise poliitilise süsteemi alla pani saatus neid teenima.” Erilist au pühendasin selles käskkirjas meie Vabadussõja veteranidele, kelle eeskuju jäägu igaveseks eesti rahva südamesse.

Sõdalased kaotavad oma tervise ja langevad lahingutes kõlblusetute ning hoolimatute riigijuhtide poolt algatatud sõdades. Meie rahva kurvas ajaloos ei antud eesti meestele Teises Maailmasõjas isegi võimalust oma maa ja rahva vabaduse eest võidelda. See oli eelmise sajandi kõige suurem kuritegu meie tolleaegsete riigijuhtide poolt oma rahva vastu. Eesti mehed olid valmis riiki ja rahvast relvaga käes kaitsma aga riigijuhid mitte. Selle tulemusena, reaalsete piiratud valikute taustal, enamus meie meestest olid sunnitud sõdima kahe iidse vaenlase vägedes. Kolmas võimalus, sangarliku Soome hõimurahva sõjaväes sõdimine “Eesti au ja Soome vabaduse eest”, ei olnud aga võimalik paljudele, kes seda oleks soovinud. Vaatamata sellele, kelle mundris nad sõdisid, suur enamus eesti meestest olid ja jäid tublideks eestlasteks. Lähtudes iseenda kogemustest Korea ja Vietnami sõjas, austan oma endiseid vastaseid, sest ka enamusel neist puudusid võimalused millegiks muuks, kui käsku täita või surra omade käe läbi.

Langenud sõdurite austamine ja nende kalmude väärikas hooldamine on tsiviliseeritud maailmale kohane ja lahingus karastatud sõjaveteranidele äärmiselt tähtis. Kahjuks taastatud Eesti Vabariigi algaastatel tegemata jäänud töö on pronkssõdurist väljakujundanud mingisuguse meie-teie poliitilise köieveo objekti. Selge on see, et praegune pronkssõduri asukoht ei ole talutav ja tuleb sealt sobivamale kohale paigaldada; mitte õhata või muul viisil läbimõtlematult ja jõhkralt rahvavaenuliku käitumisega ära vedada pimeduse katte all, nii nagu tehti Lihula ausambaga läbipõrunud juhupoliitikute poolt. Ilmselge on ka see, et riigijuhtide saamatuse, tahtejõu ja pädevusetuse puudusel ei ole pronkssõduri probleemi siiani ükski valitsus proovinudki lahendada. Väärikas lahendus tuleb nüüd leida neil, kes püssirohu vingu ja lahinguvälja laibalehka on haistnud, sest aeg on ka ulatada käed leppeks ning kuulutada vaherahu praeguse poliitkodusõja lõpetamiseks. Alustaks arusaamaga, et nendele, kes on sõjas surmaga silmtsi seisnud mingit selgitust selleks pole vaja ja neile, kes mitte, ükski selgitus pole küllaldane.

Siin on ka Vabariigi presidendil võimalus ja moraalne kohustus riigikaitse kõrgeima juhina “…õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamaga Eesti rahva ja Vabariigi kasuks.” (EV Põhiseadus, para 81)

Aleksander Einseln
Erukindral
20.05.2006

Märkmed: