Agu Uudelepp: propaganda parim vastumürk. Propagandaekspert Postimees

Propagandaekspert Agu Uudelepp kirjutab, et meedia ei peaks inimeste ette paiskama toorest infot, mis ühiskonda lõhub. Demokraatias peab ajakirjandus olema ka ühiskonnaülene tasakaalustaja.

Kas teate, mis ühendab lauseid «Somaalia piraadid soovivad ausaid läbirääkimisi», «Venemaa tahab õiglast naftahinda», «Venemaa ballistilise raketi katsetus oli edukas», «Kirde-Eestis kuulutati välja Eesti NSV», «Öine Vahtkond korraldab uuringu vene autonoomia loomisest Põhja-Eestis»?

Kõige lihtsam ja kiirem vastus on loomulikult see, et tegemist on refereeringutega viimastel kuudel Eesti ajalehtedes ilmunud pealkirjadest ja uudisnupukestest. Natuke keerulisem vastus on see, et need on propaganda- ja desinformatsioonikampaaniate ilmingud Eesti lehtedes. Maakeeli öeldes ajupesu.

See ajupesu toimub kahel tasandil. Esimene tasand on tegelikult suhteliselt ohutu. Lugegem esimest kolme jutumärkides lauset nii, nagu ajalehte tavaliselt loetakse, st kiirustades ja pealiskaudselt. Need paistavad olevat väga lihtsad: keegi on aus, õiglane või edukas. Millisel lehelugejal võiks olla midagi sellise tubli persooni vastu?

Artikleid hoolikamalt lugedes saab aga selgeks, et ausus ja õiglus on neis lihtsalt sirm, kauni kõla, kuid olematu sisuga sõnamulin, mis peab lugejale kiiresti õige mulje jätma. Tähelepanelik lugeja taipab järsku, et Somaalia piraatide ausus ja venelaste naftahinna õiglus on sisult väga sarnased: õiglane ja aus on see, mis sobib ütlejale endale. Kõik, mis ütlejale vastuvõetamatu, on aga väär ja ebaõiglane.

Ballistilise raketi katsetuse edukuse või läbikukkumise kohta ei ole meil samuti võimalust mingit sisulist hinnangut anda. On vaid katsetuse korraldajate väide, et tabati 6000 kilomeetri kaugusel olnud sihtmärki.

Kas kellelegi meenub kinnitus sõltumatust allikast või mõni varasem uudis, nagu oleks samasisuline katsetus kunagi varem läbi kukkunud? Ei? Aga miks siis uudist eesti lugejale vahendanud inimestel ei tekkinud kõhklust, et äkki pole kõik päris nii, nagu idanaabri agentuurid kirjutavad?

Miskipärast näiteks USA püüdurrakettide esimesed katsetused kippusid luhtuma... Kaalutlev lugeja muutuks kõhklevaks ja võtaks uudist veidi skeptiliselt. Milles asi, kas jänkide tehnoloogia on märgatavalt kehvem või edastatakse meile hoopis Kremli propagandat?

Skeptilisus ei lülitu aga sugugi alati sisse. Nii vahendataksegi meile pilti ausatest piraatidest, õiglastest energiarelva vibutajatest ning üliedukatest sõjatehnika loojatest. Otsesõnu ei ole see ju ohtlik, kuid murelikuks muudab ikka. Sest kui väikestes asjades neelatakse propagandistlikud konksud alla, siis võidakse seda teha ka suurtes.

Kurval kombel ongi nii läinud. Gruusia sündmuste taustal hakkas levima uudis, nagu oleks Kirde-Eestis välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Pealkirjad olidki just sellised. Õige, selline pealkiri müüb. Kuid Eesti ajakirjandusväljaandes sellise pealkirja panija vastutustunne on täpselt sama suur kui Jaan Tatika õppimisehimu – ümmargune null.

Eestis on veel küllalt elus inimesi, kes mäletavad ENSVd. Elus on neidki, kes kommunismi kuritegude all kannatasid. See pealkiri külvas Ida-Virumaal vanemate inimeste hulgas sõna otseses mõttes paanikat ning kõikjal pahameelt. Peljati, et Gruusia sõja laineharjal võivad kord läbielatud õudused jõuda jälle Eestisse.

Kust pidid inimesed teada saama, et tõenäoliselt oli tegemist Vene eriteenistuste desinformatsioonikampaaniaga, mille eesmärk oli eestlaste hulgas ebakindlust külvata. Uudise algallikas oli ju kõike muud kui usaldusväärne. Kahjuks ei takistanud see uudise eestikeelsesse meediaruumi vahendajaid, kuigi allikakriitilisust õpetatakse kõigile algajatele ajakirjanikele.

Propagandas nimetatakse sellist uudise tekitamise viisi peegeldava allika kasutamiseks. Loomulikult ei saaks eriteenistus niisugust pressiteadet Eesti ajalehtedesse saata. Küll aga võivad nad kasutada endale lojaalset meediakanalit, millel meie meedia silma peal hoiab. Kui sõnum on küllalt provokatiivne, kajastab mõni seda kindlasti. Ning kui üks on juba kajastanud, algab netiväljaannete ristviitamine, mis jõuab paratamatult ka paberlehtedesse. Just nii läks ka ENSVga Kirde-Eestis.

Teine näide on vene autonoomse piirkonna loomine. Jälle õhutatakse ühiskonnas muret ja rahutust, sest Gruusia sõda algas autonoomiat nõudvast piirkonnast. Jälle on allikas ilmselgelt Kremli käepikendus. Ja jälle oli see uudis meedias auväärsel kohal. Just nii, nagu selle kampaania väljamõtlejad soovisid.

Sellised desinformatsioonikampaaniad tuginevad kindlale psühholoogilisele mudelile. Eestis ollakse veendunud, et Venemaa ei ole sõbralik naaber. Pole ka ime, vähem kui sajandi sisse mahuvad Vabadussõda, MRP, Teine maailmasõda, küüditamised, venestamine, interrinne, lähivälismaa kontseptsioon, duumasaadikute nõudmine Andrus Ansip peaministri kohalt välja vahetada, Moskvas Eesti saatkonna piiramine ja suursaadiku ründamine, viimase uudisena Herman Simmi vahistamine kahtlustusega Kremli heaks spioneerimises.

Moskvas ollakse eestlaste alateadlike hirmudega väga hästi kursis, Vene välis- ja eriteenistuste võimekust ei tasu alahinnata. Nad teavad, et me oleme valmis uskuma Venemaa poolt kõike, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse nõrgendamisele või hävitamisele. Ja selle teadmise valguses toodavad usinalt sõnumeid, mis mängivad eestlaste hirmudega. Käivitub ahel sõnumi loomine – sõnumi jõudmine meediasse – alateadlike hirmude äratamine – ebakindlus ühiskonnas – soodne pinnas Eesti riigi tugevust õõnestavate sündmuste ärgitamiseks.

Sellist ahelat on keeruline purustada. Eestil on väga raske kontrollida Venemaa-poolset sõnumi loomist, alateadlikud hirmud püsivad põlvkondi ja tõusevad torkimisel paratamatult pinnale. Propagandistlike kampaaniate kummutamiseks on vaid üks töötav võimalus: võtta ära meediavõimendus.

Demokraatlikus ühiskonnas riik seda teha ei saa. Eesti ajakirjandus on vaba ning see vabadus on paradoksaalsel kombel ühel ajal meie tugevus ja nõrkus. Tugevus, sest vaba ajakirjandus hoiab demokraatiat. Nõrkus, sest tänapäevases kiiresti muutuva sisuga meedias ei jää aega terade sõkaldest eraldamiseks. Nii jõuabki inimeste ette toores info, mida tegelikult oleks pidanud veel täpsustama ja tasakaalukate kommentaaridega varustama.

Kiirustamise üheks tagajärjeks on aga usaldamatuse ja pahameele levik ühiskonnas. Eestlased kannavad viha nende väidetavate ENSV väljakuulutajate ja Öise Vahtkonna liikmete vastu üle kõigile siinsetele venekeelsetele inimestele. See on ebaõiglane. Miski ei tee Eesti riigi vastastele rohkem heameelt kui sellise jabura mõtteviisi levik. Mida rohkem on vihast sõgedaid, seda lihtsam on vajadusel provotseerida tegusid. Mõelgem mitte sellele, et paar tuhat inimest laamendas Tallinnas, vaid sellele, et mitusada tuhat ei laamendanud.
Mida teha, et hirm ja viha ei leviks? Teinekord peab ajakirjandus võtma endale ühiskonnaülese tasakaalustaja rolli. Ta peab olema vastumürk, mis ei lase propagandistlikel sõnumitel ühiskonda lõhkuda. Just selles on vaba ajakirjanduse peamine suurus ning olulisus.

Märkmed: