Viimase aja sündmused on elavdanud kodanikkonda, kellest paljud ei ole enam rahul sellega, mida nende valitsejad teevad, ning erinevalt tavapärasest on saanud indu enda meelt väljendada ja siin riigis midagi muuta. Olen paari nädala jooksul puutunud kokku igasuguste ideedega - paljud on head mõtted, kuid palju näen ka juba ette läbi kukkunud katseid. Kuna patriotismi ja tahet oleks patt raisku lasta, siis allpool mõned mõtteid neile, kellel on plaanis näiteks võimu vastu mõnes küsimuses protestile asuda. Ehk päästab mõni siinne mõte kellegi õilsa aktsiooni või paneb mõne arutumat liiki oponeerija enda kavatsuste koha pealt ümber mõtlema.
Esiteks tuleb arvestada, et võimu vastu protestimine nii riigi kui misiganes teisel tasandil ei seisne ainult enda arvamuse väljaütlemises ega tunnete väljaelamisel. Kuna selle tulemusena peab ikkagi ka midagi muutuma, mitte lihtsalt linnukest kirja saama, siis on tarvis tegutseda läbimõeldult, mitte emotsionaalselt.
Igal protestiaktsioonil peab olema eesmärk, strateegia ja taktikalised tegevused, ehk siis terviklik plaan, mis peab vastama sellistele küsimustele:
1) Mida soovime saavutada?
2) Milline sündmuste käik saaks viia eesmärgi täitumiseni?
3) Millised on konkreetsed tegevused selles sündmuste käigus?
Kuna viimasel ajal on väga palju inimesi aktiveerunud ning soovivad kodanikena enda sõna maksma panna, siis reastasin siia mõned minu tähelepanu pälvinud vead, millega üks kodanikualgatus juba eos on nurjuma määratud.
1) Tervikliku plaani puudumine
Kõige levinum kombinatsioon tervikplaanist on midagi sellist:
Eesmärk: eestis elu paremaks
Strateegia: riigikogulaste palgaraha raha pensionäridele ja koolidele
Taktikalised tegevused: valitusele molli!
Ja selge on see, et niisuguse tulemiga karjub inimene küll hinge pealt mure ära, aga erilist mõju selline protest ei avalda.
Kindlasti tuleb endalt küsida, kas minu planeeritud tegevused ikka viivad soovitud tulemini või soovin lihtsalt ennast probleemi ettekäändeks tuues välja elada.
Kas see, kui valitsushoone ukse peale roppuseid kirjutada, paneks Ansipi asja üle mõtlema ja ütlema, et “teil oli siiski ACTA suhtes õigus – jätame asja katki..” Kas see, kui Edgari aknasse kivi visata, paneks ta mõtlema, et “see omadele tehingute sokutamine ja Moskavale pugemine on ikka jama, peaks piiri pidama.” Ei paneks ju. Ehk siis emotsionaalne väljaelamine ei vii sihile. Õigete asjade väljaütlemisest ja enda tundmisest patrioodina ei piisa.
Tuleb mõelda välja reaalne plaan ning analüüsida, kas see ka reaalses maailmas tõesti töötaks või jääb vaid hüüdja hääleks kõrbes.
2) Rahulolematuse ebatäpne sõnastus või omapoolse toimiva lahenduse puudumine
Üks klassikaline juhtnöör lastekasvatuses on "ära kritiseeri last, vaid tema tegu." Sama kehtib ka siin. Kui öelda, et "valitsus on loll ning protesteerin nende vastu," pälvib see pööbli kestvad ovatsioonid, ent sinna selle protestiaktsiooni tähelend ka lõppeb. Teiseks muudab üldsõnaline sõimamine selle konflikti fookust – selle asemel, et otsida õiglust ja tõde, algab protesteerija ja protesti objekti isiksuste vahel isiksuste sõda, kus emotsioonid valitsevad ja kellegi eesmärk pole enam tõeni jõuda, vaid ainult ründamise abil enda isikut kaitsta.
Paljud sooviksid parandada sotsiaalset ebavõrdsust ning karjuda "Riigikogulaste palgad õpetajatele ja pensionäridele!" Jällegi, jutuks ilus küll, aga kui natukene analüüsida, siis selgub, et sellest rahast kohe kuidagi ei jätkuks. Isegi, kui see läbi läheks, siis ainus, mida me saavutaksime, oleks see, et riigikogu liikmete kvaliteet langeks veelgi – isegi mudaintelligendid ja läbipõlenud teadlased leiaksid endale tulusama töö kui parlamendis nuppude vajutamine.Arutu lahmimine ei ärata kelleski usaldust. Me oleme ilmselt paljud näinud viimaste Riigikogu valimiste eel üksikkandidaatide debatti. Kõigil neil inimestel olid omad aated, aga suure osa puhul oli minu arvates tegu radikaalsete fanaatikutega, kelle laskmine otsuste juurde oleks riigile suisa ohtlik. Kõige mõistlikum avaldus seevastu oli see, kui Priit Tammeraid ütles ausalt ära, et tema ei loodagi riigikokku saada, vaid kasutab selle kandideerimise formaati lihtsalt maaelu probleemidest rääkimiseks - ütlen ausalt, et see tundus mulle ainsana sada protsenti reaalse maailmaga seotud sõnavõtt, respekt! Seal nägin, et tegu pole maailmavalitsejaga, vaid tõesti inimesega, kellel on reaalsustaju ning kes tõesti seisab mingite probleemide lahendamise eest kontruktiivselt.
Tuleb tähele panna, et protestiaktsiooni ei tehta omadele, kes juba niigi sama meelt. Ehk siis protestiaktsioon ei saa seisneda lihtsalt omakeskis toru tühjakskarjumises. Protestiaktsioon on suunatud neile, keda saaks endaga kampa meelitada – näiteks meedia, suuremad inimmassid, hinnatud arvamusliidrid ja lisaks mõjuma enda sisuga otse nendele, kelle vastu protestitakse - et neil oleks võimalus saada teada, miks nende tegevus on vale ja kasvõi populaarsuse säilitamiseks enda seisukohti korrigeerida. Seetõttu tuleb alati väga täpselt defineerida probleem, põhjendada, miks see on probleem ning pakkuda endapoolne (läbimõeldud ja toimiv, mitte utoopiline) lahendus, sealjuures mõeldes ka sellele, kas see pakutud lahendus ei või endaga kaasa tuua hoopis uusi probleeme. Ainult nii saab keegi seda aktsiooni tõsiselt võtta ja selle läbiviijaid usaldada.
3) Valimatu toetajate ja kajastuse hankimine
Igasuguse aktsiooni juures tekib eestvedajatel himu saada võimalikult palju toetajaid ning meediakajastust enda teole. Kuid siin tuleb silmas pidada paari vanasõna: "parem hea vaenlane kui sitt sõber" ning "ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled." Ehk siis, tuleb vältida niisuguseid toetajaid, kes selle ürituse margi võiksid täis teha. Mul on siiras heameel, et viimastel rahva väljaastumistel ei laula purjus noored kaamera ees kakofoonilise härdusega eesti hümni.
Sama põhimõte kehtib meediakajastusega. Näide: Kui mingist probleemist teeb juttu näiteks saade Foorum, siis tark rahvas elab ideele kaasa, mõtleb, on nõus, tegutseb. Kui sama probleemi käsitleda Võsareporteris, siis, kuigi vaadatavus on suurem ja see jõuab justkui rohkemate inimesteni, keerab saate formaat selle idee üldiste naabritülide taustal farsiks ja idee kaotab oma tõsiseltvõetavuse.
Ehk siis – toetajate kvaliteet on olulisem kui nende hulk. Parem 40 intelligendi kiri kui kaootiliselt märatsev rahvas või inimmass, kes aktsiooni farsiks keerab. Vanasti piisas ühest Lennartist, et probleemiga tegeldaks – olgu selleks kasvõi lennujaama kemmergulaadsed sanitaarruumid.
Proovisin lühidalt teha, kindlasti saaks siin kõnelda kordades pikemalt.
Kokkuvõtteks siis märksõnad kõigile, kelle sooviks on mingile süsteemile vastu hakata:
1) terviklik plaan, kuidas enda protestiaktsioon tööle panna: eesmärk, strateegia ja tegevused
2) täpselt sõnastatud probleem ja väga põhjendatud omapoolsed toimivad lahendused
3) võimalikult kvaliteetne toetajaskond, usaldusväärsed eestkõnelejad ja meediakajastus
Käesolev kirjatükk ja selles leiduvad tekstilised ning pildilised materjalid on autorile kuuluv intellektuaalne omand, viitamine, jagamine ja tsiteerimine isiklikes ning kommertsinfokanalites on lubatud.
