19. aprilli ilusal päikesepaistelisel hommikul kogunes Toronto eesti gaidi- ja skaudipere Ehatarre. Ehatare seintele olid juba mõni päev varem ilmunud reklaamlehed, mis teatasid eelseisvatest Ehatare olümpiavõistlustest.


Õnneks ei olnud Ehatare ümbruskonnas näha ühtegi Pekingi olümpiareklaami vimplit, pidulikku tõrvikut ega Hiina suursündmuse korraldajat. Eks sellepärast puudusid ka igasugused protesteerijad. Kohal olid ainult eesti päritoluga küllatulnud noored ja Ehatares elavad vanurid.
Enamusel paistsid olevat murelikud näod, et kuidas selline väljakuulutatud olümpiavõistlus toimuma hakkab ja millised üritused ootavad ees?

Väljakuulutatud stardiajaks kutsus Ehatare tegevusjuht Roosi Lindau kõiki sportlasi, noori ja vanu, söögisaali. Koguneti piduliku laua ümber, kus oli eesti rahvusvärvides suur küünal, lilled vaasis ja seinal plakat „Ehatare Olümpiaad 2008”.

Olümpiaküünla süütas gaid, öeldes: „Selle leegi süütamisega kuulutan kõikidele, et Ehatare Olümpiaad 2008 on avatud. Olgu kõikidel lõbus ja tore!”

Olümpiavande luges ette skaut, esindades kõiki kogunenud sportlasi. „Kõikide osalejate nimel ma luban, et me teeme kaasa nii hästi, kui saame. Me ei võta kõike seda liiga tõsiselt, sest me tulime kokku, et veeta lõbusat hommikut koos.“

Kogunenud rahvahulk jaotati nelja võistkonda, igas leidus gaide, skaute ja vanureid. Kokku oli võistlejaid ligi 50. Võistkondadele määrati sobivad nimed, eesti olümpia kullakaevurid: Kristjan Palusalu, Erika Salumäe, Erki Nool ja Kristina Šmigun.

Esimeseks ülesandeks oli igal võistkonnal endile sobiv logo joonistada ja vägev hüüd luua. Logo ja hüüu abil sai iga võistkond end tutvustada, saabudes kontrollpunkti. Aeg oli täis — algasid mängud.

Olümpiavõistlus koosnes neljast kontrollpunktist. Igal võistkonnal tuli läbi käia kõik neli punkti. Järgmise tunni jooksul liikusid Palusalu, Salumäe, Noole ja Šmiguni nimelised võistkonnad mööda võistlusrada nagu õlitatud välk. Varem tuntud mured jäid kaugminevikku ja iga ülesannet võeti tõsiselt.

Esimeses punktis tuli kirja panna kõikide varemtoimunud suve- ja taliolümpiaadide asukohad. Koostöö oli siin eriti suureks kasuks. Vanuritel olid hästi meeles Antwerpen, Berliin jt. Noorematel aga Salt Lake City, Torino jm.

Teises punktis tuli kanda keedetud muna lusikaga teatejooksu rajal. Samuti tuli ajada hokikepiga palli läbi tõkkeraja. Õnneks oli igas võistkonnas mõni noor Crosby-taoline, kes sellega toime tuli.

Järgmises punktis tuli kirja panna nende üheksa eesti sportlase nimed, kes on Eestile au toonud sellega, et võitsid olümpiakulla. Esimesed neli nime olid üsna kerged, kuna tuli vaid mõelda Ehatare Olümpiaadi võistkondade nimedele. Aga tshempionid Osvald Kapp, Alfred Neuland, Eduard Pütsep, Voldemar Väli ja Andrus Veerpalu ei olnud niisama tuttavad enamusele. Meelelahutuseks tuli ka kirja panna Eesti maakondade nimed. Neid oli 11 aastatest 1918-1940 ja 15 tänapäeval.

Viimases punktis kontrolliti üldiseid teadmisi Eestist. Muuhulgas küsiti Eesti praeguse presidendi ja peaministri nimesid, rahvuslille, ühte rock-bändi, ühte heliloojat, taasiseseisvumise kuupäeva, jaanipäeva kuupäeva jms. Lõpuks tuli igal võistkonnal ühiselt laulda või deklameerida mingit teost, millega igaüks oli tuttav. Selgus, et laulud nagu „Kungla rahvas“ ja „Kalle Kusta“ on kestnud läbi aegade.

Peale tõhusat võistlust koguneti uuesti söögisaali. Selgus, et esimese kahe koha peale oli viik. Samuti kolmas ja neljas koht olid viigis ja ainult paari punktiga esimesest ja teisest kohast eemal. Tasavägisemat võistlust oleks olnud raske ennustada. Jagati kõikidele šokolaadist medalid ja lauldi ühiselt „Kui Kungla rahvas…” Neile, kes selliseid asju jälgivad, teatame, et Salumäe võistkond tuli esimeseks, teiseks Nool, järgmiseks Palusalu ja siis Šmigun.

Tänusõnade ajal selgus, et järgmine olümpiaad pidavat toimuma nelja aasta pärast. Leiti, et võiksime ehk ikkagi veidi varem uuesti kokku tulla!

Märkmed: